Esimene kuu uues kodus: loe, kuidas läheb Mustvee kutsikavabrikust päästetud koertel

Veebruari alguses päästeti ühest Mustvee majapidamisest 46 Malta bichon'i-laadset koera. Koerad viidi esialgu varjupaika, kuid tänaseks on nad kõike endale kodu leidnud ning saanud seal end rahulikult sisse seada.

Loomavabrikud ei ole kahjuks loomakaitsevaldkonnas tegutsevate inimeste jaoks harv nähtus. Majas, kus koeri peeti, avanes õõvastav vaatepilt: loomad olid kitsastes oludes tihedalt koos ja põrand kaetud väljaheidetega. Sellistes ränkades tingimustes pidid koerad oma päevi veetma ja ilmselt polnud nad kunagi väljas jalutada saanud.

Mustvee kutsikavabrikust päästetud koer enne ja pärast pügamist Foto: Varjupaikade MTÜ

Loe ka seda: «Kuulsime, kuidas nad keldris nutsid.» 46 hädas koera virelesid kohutavates tingimustes

Olukord, kus korraga tuleb meie hoole alla ligi poolsada koera, on mõistagi varjupaiga jaoks majanduslikult väga koormav. Enne koerte uutesse kodudesse loovutamist pidime nad esmalt kastreerima/steriliseerima, vaktsineerima ja kiibistama. Oleme tänulikud armsatele annetajatele, tänu kellele saime koerad kiiresti korda teha ja neile uusi häid kodusid otsima hakata. Meie siiras tänu läheb loomulikult ka neile headele inimestele, kes otsustasid kutsikavabriku õudustest päästetud koertele enda koduukse avada. Nüüd räägivadki koerte omanikud, kuidas elu uute pereliikmetega seni sujunud on.

Loe ka seda: 3 nädalat hoiukoduna: minu kogemus Mustvee kutsikavabrikust päästetud koeraga

Masha Foto: Varjupaikade MTÜ

«Masha või Maška, nagu ma teda nüüd hüüdma olen hakanud, on uues kodus olnud varsti kaks kuud. Ta on algusest peale olnud väga uudishimulik koeratüdruk ja just see tema uudishimu on aidanud tal suurema osa hirmudega toime tulla. Oma koduaias kontrollib mitu korda päevas üle kõik praod, avaused, tühjad lillekastid, aiaalused ja vihmaveetorud. Aiatööd meeldivad talle väga. Kui reha või kastekannuga toimetan, siis jookseb vaimustusest ringiratast, tahab nendega mängida.

Toas on Masha endiselt veel pigem vaikne ja uje, aga enesekindlust tuleb iga päevaga juurde. Kui uneaeg on käes ja ma olen ennast arvuti taha unustanud, siis annab mulle häälekalt märku, et aeg on magama minna ja hüppab esimesena voodisse.» – Evelin

Luuna-Lyysi Foto: Varjupaikade MTÜ

«Meie koerake Luuna-Lyysi on meiega olnud praeguseks peaaegu kuu. Esimesed kaks nädalat oli kutsu väga arg ning käis ja piilus olukorda ja inimesi pigem distantsilt. Iga heli ja liigutus ehmatas ning pani värisema. Praegu on tal veel hirm uute inimeste ja häälte ees ning pisut hirmutavad on ka püsti seisvad inimesed, kuid siiski otsib juba ise palju rohkem kontakti ning uudistab toas ringi.

Kaissu poeb äärmiselt hea meelega ning hommikuti äratab alati mängutuhinaga. Pea kuu aega hiljem ronib ka ise diivanile ning sülle. Enne seda andis ta küll mõista, et talle inimesega koos olemine meeldib, kuid ise ei julgenud ligi tulla.

Lastega on ka nüüdseks juba väga palju julgem kui varem, tihtipeale jagab ka neile oma musisid. Õues jalutamist, autosõitu naudib meeletult ning on ka väljas palju julgem ning mängulisem kui toas. Arutasime elukaaslasega paar õhtut tagasi, et kuigi meil koeravõtmise plaan oli ammu, siis ilmselt just nii pidigi minema, et pidimegi ootama oma Luuna-Lyysit. Nõustusime mõlemad, et kordagi pole selle kuu aja jooksul tekkinud tunnet või mõtet, et kas see koera võtmise otsus oli ikka õige.» – Egle

Loe ka seda: KOGEMUSLUGU 〉 «Appi, mu kodus jookseb ringi kutsikavabrikust pärit koer!»

Roosi Foto: Varjupaikade MTÜ

«Roosi tuli meie perre kuu aega tagasi. Alguses oli ta pelglik, aga siiski väga uudishimulik. Esimesel korral õue viies ajas Roosi hirmunult käpad laiali ja keeldus edasi liikumast. Ilmselt oli see talle täiesti uus kogemus. Seda toredam on nüüd vaadata, kuidas Roosi ise välja kipub, millise hooga ta aias ringi tuiskab, nuusib ja närib, nagu koerad ikka.

Meile oli üllatuseks, kui mängualdis Roosi on – ta ei ole ju enam kutsikas, vaid juba kaheaastane koer. Ta õppis kiiresti ära õues asjal käimise, laseb rahulikult ennast kammida, silmi puhastada jms. Roosi valis üsna ruttu meie perest välja oma lemmiku, keda rõõmsalt tervitatakse, kelle kannul käiakse ja kes tohib teda sülle võtta. Kõiki teisi vaadatakse veel kahtlevalt. Nüüd on vaja veel Roosile selgeks õpetada, et meie kari on siiski suurem ja ka need teised on täitsa toredad.» – Anu

Lily Foto: Varjupaikade MTÜ

«Kuu aega hiljem on meie Lily juba natuke julgem. Meeldib pererahva jalatseid napsata ja neid järada. Kodus liigub juba julgemalt ega istu ainult pesas. Tahab ka palju kassiga mängida ja liputab saba, aga kass ei võta vedu. Lilyl on tekkinud ka oma pererahva seast kõikse lemmikum inimene maailmas, kelle järgi ta käib igal sammul ja hoogsalt saba liputab. Meessoost inimesed talle veel väga ei meeldi ja siis on vaja veidi haukuda nende peale. Õues käib meeleldi ja naudib päikesepaistelist ilma. Veel kõiki inimesi päris ei usalda, aga eks kõik tuleb omal ajal ja anname aega.» – Merle

«Dora on meie juures olnud kuu aega ja selle ajaga on muutus olnud suur. Käisime esimest korda juuksuris ja tegime uue soengu. Talle meeldib väga süles olla ning kaisus magada, samuti on ta suur musitaja. Õues pikki jalutuskäike ei tee ning on kindel ring, kus jalutame. Suuremate jalutuskäikude suhtes on väga ettevaatlik.

Dora on meie juures olnud kuu aega ja selle ajaga on muutus olnud suur. Talle meeldib väga süles olla ning kaisus magada, samuti on ta suur musitaja. Foto: Varjupaikade MTÜ

Perest on Dora valinud kaks inimest, keda ta väga usaldab ning kelle peale koju jõudes saba liputab ja rõõmust niuksub. Teiste ja võõraste inimeste suhtes on veidi kartlik, aga usun, et peagi laheneb ka see ning hakkab inimesi rohkem usaldama. Ei kujuta enam elu ilma temata ette ning parim otsus oli Dora meie koju tuua!» – Anne-Liis

Pippa Foto: Varjupaikade MTÜ

«Meie Pippa on ka juba ühe kuuga väga palju julgem ja sõbralikum. Väga meeldib väljas käia, teeme pikki, 30–50-minutilisi jalutuskäike. Ise ta sülle ei kipu, aga kui juba süles, siis naudib paisid. Pere teise koeraga on ka juba harjunud ja sõbrad. Aga pildistamine Pippale väga ei meeldi.» – Riina

«Meil on juba algusest peale Bancoga hea klapp olnud – ta magab meil süles ja öösiti kindlasti lapse kaisus. Saba on alatihti selja peal rullis ja õueskäiguga harjus koer paari päevaga. Pättusi teeb ta omajagu ja lapse kaisukad on lemmikud, eriti meeldivad need tema kikudele. Aga üldiselt on kõik väga leebelt läinud ja iga päevaga läheb paremaks. Täna ei kujutaks ettegi, et me poleks oma perre sellist seltsilist leidnud!» – Liisbet

«Meie Molly on kodus olnud nüüd 1,5 kuud. Esimesed päevad oli selline umbusklik, aga väga uudishimulik. Ta pidi kõike nägema, mis tehakse ja toimub, aga hoidis distantsi. Mängis ja möllas, kui tuju tuli, aga ennast katsuda või sülle võtta ei lubanud.

Tänaseks on ta lahutamatu kaaslane. Käime koos tööl, poes, jalutamas. Uudishimulik on ta siiani, õues on igasuguseid erinevaid lõhnu... No neid ei jõua ära nuusutada. Kui jalutamas käime, siis see nuusutamine oleks nagu ta päevatöö, ta teeb seda täiesti ennastunustavalt.

Banco Foto: Varjupaikade MTÜ

Samas oskab olla ka jonnakas ning iseteadlik. Iseloomult ikka täieõiguslik koeratüdruk. Talle meeldib poseerida ja näidata, kui kaunis ta on. Me käime koos peaaegu igal pool. See on väga harva, kui ta peab koju jääma.

Mollyle meeldib väga autoga sõita. Ja no süles oleks ta võimalusel kogu aeg. Kodus õues jookseb vabalt, oskab ka õue küsida. Inimesi pelgab siiani, aga loomadega on sõber. Molly on üks imearmas tark ja vallatu tegelane ning võrratu kaaslane!» – Lemme

Molly Foto: Varjupaikade MTÜ

Allikas: Varjupaikade MTÜ blogi