R, 20.05.2022
USKUMATUD NUMBRID ⟩ Loe, kui palju järglasi võib emane kass oma elu jooksul saada
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock
Anneli Matsi
, Varjupaikade MTÜ projektijuht
Loe, kui palju järglasi võib emane kass oma elu jooksul saada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Ühe emase kassi paaritumised ja tema järglased võivad hulga peale kokku juba nelja aastaga saada 172 ellujäänud kassipoega, seitsme aasta kokkuvõttes on see number 2905 ja kümne aastaga on kasside hulk kasvanud 49 tuhandeni, toob Varjupaikade MTÜ oma blogis välja.

Ikka veel liigub tänavatel nn vabakäigukasse. Looduse kõige ürgsem tung on sugutung, sest see tagab liigi säilimise. Nii otsivadki kassid endale kaaslasi, et järglasi saada. See on nende loomuomane käitumine ja seda ei saa neile pahaks panna.

Toetudes uuringutele kasside paljunemisest saab arvutada kasside hulka. Ühe emase kassi paaritumised ja tema järglased saavad hulga peale kokku juba nelja aastaga 172 ellujäänud kassipoega, seitsme aasta kokkuvõttes on see number 2905 ja kümne aastaga on kasside hulk kasvanud 49 tuhandeni.

Kalkuleerimisel on arvestatud sellega, et osa kasse steriliseeritakse või kastreeritakse, samuti on arvesse võetud kasside ja kassipoegade iga-aastast suremust. Tänavakassi eluiga on lühike – see võib olla ainult paar-kolm aastat. Neist 80% on haiged ja lisaks varitsevad kasse nende elukeskkonnas igasugused ohud – liiklus ning maal lisaks metsloomad.

Kas kõik nn tänavakassid on ilma peremeheta?

Eestis kehtiva seadusandluse järgi on iga lemmikloom, kes liigub ilma omanikuta väljaspool oma kinnist territooriumi, hulkuv loom. Kas nendel kassidel on kuskil kodu, ei saa teada enne, kui mõni neist varjupaiga hoole alla satub. Siis saab kontrollida, kas kass on kiibistatud. Kui kassil on kiip ja see on registrisse kantud, saab tuvastada kassi omaniku. Kui kassil kiip puudub, siis kaks nädalat ootab ta järele oma vana peremeest ja alates 15-ndast päevast hakkame talle uut kodu otsima.

Milline on tänavakassi saatus ja milline on inimese osa selles?

Kui kassipoeg sünnib, siis alguses on tema maailm tema ema. Kassipoja sotsialiseerumise aeg jääb ajavahemikku 2.-7. elunädal. Selle aja jooksul peab kassipojaga tegelema neli erinevat inimest – ainult siis kasvab temast selline nunnumeeter, keda me oma perre soovime. Kui see ajaaken sulgub ja inimestega sotsiaalne side puudub, elab tänaval väikekiskja-metsloom. Sellise kassi taaskodustamine tekitab loomale suurt stressi. Stressis kassi immuunsüsteem nõrgeneb või kukub hoopis kokku ja eelnevalt terve kass jääb haigeks. Tihti ei suuda väikesed ja nõrgad kassipojad haigusega toime tulla ja vaatamata ravile surevad.

Üsna tavaline info hulkuva kassi kohta, mille varjupaik saab, on umbes selline: «Meie õue asus elama armas kassike. Hakkasime talle süüa panema. Nüüd on ta nii ümmarguseks läinud. Kas te saaks ta varjupaika toimetada. Mis me nende poegadega siin ikka pihta oskame hakata?»

Sel juhul läheb veel hästi, et saame tiine kassimamma varjupaika toimetada, kus ta tited ilmale toob. Me saame nendega tegeleda, et nad kasvaksid sotsiaalsed ja neile on võimalik uued kodud otsida.

Halvem variant on see, kui mamma toob tited puuriida sisse või pööningule või kuuri alla, kus keegi neid ei näe. Kassipojad hakkavad ennast näitama 1,5-2 kuu vanuselt ja siis on nad inimeste suhtes pelglikud ja okkalised. See on loomuomane käitumine, sest neil on hirm. Nad ei tunne inimest ja inimeste maailma ja parim kaitse on rünnak ning hambad-küüned tuleb käiku lasta. Suvi läbi inimesed panevad neile toitu ja kui tuleb sügis, siis saame abipalveid: ei jaksa enam kasse sööta, nad on nii suured ja söövad palju ning raha saab otsa; talv on tulemas, neil hakkab külm.

Siis me võitleme tagajärgedega, kuid võtmesõna on ennetamine. Teatada tuleb kohe, kui ilmub õuele võõras loom. Siis me saame tema heaks midagi teha.

Kuidas üldse tekib kassikoloonia?

Oluline tegur kassikoloonia tekkeks on toidu olemasolu ja vaba juurdepääs sellele. Loomad jäävad paikseks sinna, kus on ressurss. Koloonia suurust reguleerib toidu kogus. Mida rohkem toitu on vabalt saadaval, seda rohkem kasse. Kui toitu on vähem, siis hakatakse oma vähest ressurssi kaitsma ja juurdetulijad aetakse minema. Koloonias elavad emased ja isased kassid saavad järglasi ning nii see kasvab. Lugu võib alguse saada ühest kassist, kes elab tänaval ja keda toitma hakatakse. Kui tal on läheduses võimalik ka varjuda, kus rahulikult magada, siis võibki öelda, et see kass elab seal.

Koloonia suurust reguleerib toidu kogus. Mida rohkem toitu on vabalt saadaval, seda rohkem kasse.

Kas ja kui palju on kassikolooniaid?

Kassikolooniad on jätkuvalt olemas, kuigi võrreldes varasemate aastatega on olukord ikka palju paremaks läinud. Me tegutseme viies maakonnas ja Tallinnas. Üldiselt joonistub välja muster, et linnades, kus me tegutseme, enam suuri kolooniaid ei ole või on veel mõned üksikud kohad. Need on linnades mahajäetud hooned, mille ümbrus on võsastunud ja seal on kassidel lihtne peituda. Nad on sellise eluga kohanenud ja neid on ka väga raske kätte saada.

Jätkuvalt on murelapseks suvilarajoonid, kuhu suveks kass võetakse ja sügisel siis maha jäetakse. On ka selliseid suvilarajoone, kus inimesed kasse toidavad, kuid ei võta midagi ette nende paljunemisega.

Maakohtades on kassikolooniaid rohkem. Maal saab sageli see alguse ühest äravisatud emasest kassist, kes leiab pelgupaiga mõne talu lähedal, kus talukassidele söök õue pannakse. Sageli on isased talukassid opereerimata ja soovimatu pesakond ei anna ennast kaua oodata.

Kas kassikolooniate vastu on üldse võimalik võidelda?

Lemmikloomade pidamise kultuur Eestis peab paranema. Kultuuri ei saa parandada sunnimeetoditega. Kõigesse, mis puutub lemmikloomadesse, kipuvad inimesed suhtuma väga emotsionaalselt, aga see ei aita neid loomi kuidagi. Tuleb levitada teaduspõhist infot, et teadvustada probleeme. Kui inimesed jõuavad teadvustamisest edasi mõtestamiseni, siis me võime loota nende suhtumise muutust.

Kassikolooniate vastu ei saa võidelda. Seda situatsiooni tuleb ennetada – mitte panna toitu, teatada koheselt varjupaika, kui territooriumile ilmub võõras kass jne. Elanikud ja varjupaigad saavad koostööd tehes neid tänavaloomi aidata ja pidurdada nende juurdekasvu.

Kas inimesed, kellel on juba kass või mitu, saavad midagi teha?

Nagu eelpool mainitud peab lemmiklooma pidamise kultuur paranema. Kasside paljunemist tuleb vältida. Kassiomanike otsene panus oleks, et kastreerimata või steriliseerimata kasse meil vabalt ringi ei liiguks. Selles nõudes ei ole midagi imelikku, kuigi kuuleb ka vastuväiteid. Kui ühiskonnas on kokkulepe, et omanikuta loom ei liigu ringi, siis tuleb sellest kinni pidada.

Lemmiklooma pidamise kultuur peab Eestis paranema. Kasside paljunemist tuleb vältida. Kassiomanike otsene panus oleks, et kastreerimata või steriliseerimata kasse meil vabalt ringi ei liiguks.

Koerte puhul on nõudmised sarnased ja seda ei peeta imelikuks. Ka kodukassile on võimalik ehitada õueaedik, milles luuakse tema isiklik väike maailm. Ka kodukassi saab harjutada traksides ja rihmas jalutama. Selliselt veedate oma lemmikuga koos aega, mitte ei ela erinevaid elusid.

Maal, kus kassidel on teha töö hiirekuninga rollis, tuleb hoolitseda selle eest, et kass oleks steriliseeritud või kastreeritud. Jah, ka isased olgu kastreeritud, mis sest, et isane kass oma poegi koduõue ei too. Sellega välistatakse poegade sündimine kusagil mujal. Müüt, et lõigatud kass enam hiiri ei püüa, on ammu ümber lükatud. Kassi käitumine sellest operatsioonist ei muutu – kes oli enne hea hiirepüüdja, on ka seda edasi ja kes oli laisk, see on laisk.

Milline on riiklik regulatsioon ja kui palju varjupaigad tegelevad kassikolooniatega?

Seadusest tulenevalt on kohalike omavalitsuste ülesanne tegeleda hulkuvate loomadega. Osal omavalitsusest on lepingud erinevate organisatsioonidega. Osa omavalitsusi arvab tänasel päeval ikka veel, et ehk see probleem laheneb iseenesest või et kui sellest välja ei tee, siis probleemi pole olemas.

Hulkuvate loomade probleem ühelt poolt puudutab otseselt inimeste elukeskkonda ja turvalisust, teiselt poolt ei ole tagatud loomade heaolu.

Müüt, et lõigatud kass enam hiiri ei püüa, on ammu ümber lükatud.

Kohalike omavalitsuste partneritena tegutseb Eestis viis organisatsiooni kokku üheteistkümne varjupaiga. Lisaks on erinevaid suuremaid ja väiksemaid loomade abiorganisatsioone, mis kasse abistavad. Neid võib olla kümnetes, kuid selle kohta täpne ülevaade puudub.

Kas riiklik regulatsioon aitaks?

Me ootame pikisilmi üleriigilist lemmikloomade kiipimise kohustust ja üleriigilist lemmikloomaregistrit. Hetkel osades omavalitsustes on selline kohustus, osades mitte. Puuduvad ka kohustuse kontrollimehhanismid ning meetmed juhuks, kui selgub, et kohustust ei ole täidetud. Ka on mitu erinevat registrit, kuhu kiip võib olla registreeritud ning see tekitab segadust. Seetõttu ei ole harvad juhused, kus leitud loomal on kiip, kuid see ei ole mitte ühessegi registrisse kantud ja siis ei ole kiibist abi.

Tõukasside ja -koerte puhul kiipimissüsteem toimib, tavaliste kodukasside puhul mitte. Kui kõik lemmikud oleks kiibistatud, siis oleks kiibita loom automaatselt peremeheta ja me saaks koheselt käivitada uue kodu otsimise protseduurid.

Jõuame jälle lemmikloomade pidamise kultuuri juurde - inimene, kes peab lugu oma lemmikloomast, laseb talle paigaldada kiibi ja kontrollib, et kiip saaks registrisse kantud ning andmed oleks õiged. Kui andmed muutuvad, siis hoolitseb ta selle eest, et ka registris saaks andmed vahetatud.

Mida saab teha, et meil ei oleks hulkuvaid kasse?

Selleks on üks hea lahendus, mis toimib – steriliseerimise ja kastreerimise abil saab populatsiooni arvukust reguleerida. Meie varjupaikadest uude koju minevad kassid on steriliseeritud ja kastreeritud, kui vanus seda võimaldab. 5-6 kuu vanused kassid saavad juba opereeritud, nooremad lähevad uutesse kodudesse opereerimata. See kohustus jääb uue kodu kanda ja meie usume ikka, et inimesed lepinguga võetud kohustustest kinni peavad.

Välismaa varjupaikades on juba olemas praktika veelgi varasemas eas kastreerimisest ja steriliseerimisest. Seda on uuritud ning on olemas statistilised andmed, et selline tegevus ei ole loomadele ohtlik. Pigem aitab see hoida populatsiooni kontrolli all ja ennetab hulkuvate loomade teket.

Muidugi tuleb steriliseerida ja kastreerida ka kodudes elavad kassid, kui neid lastakse jätkuvalt õue. Isegi, kui käiakse kassiga kontrollitult jalutamas, siis innaajal ei hoia teda miski tagasi ja tulemuseks on jälle üks kassipesakond. See jutt ei käi tõukasside kohta. Tõukasside aretus ja sellest tulenevad probleemid, ka nn tõulaadsete tootmine on eraldi teema.

Milline on varjupaigast kasside võtmise trend?

Aastal 2020 ilmus Tallinna kohta tehtud uuring, mis annab hea ülevaate. Uuringuga saab tutvuda siin.

Me vajaks taolist lähenemist igas maakonnas või eriti teretulnud oleks üleriigiline uuring. Praegu kobatakse pimeduses teadmata lemmikloomade arvukust ja sellest tulenevaid probleeme ning tendentse.

Uuringule toetudes saab öelda, et perre tuleb kassipoeg ikka tasuta või kingitusena teiselt eraisikult, mitte ei võeta teda varjupaigast. Probleem püsib seni kuni need kassipojad kodud leiavad ehk siis on inimesi, kes neid kassipoegi vastu võtavad. Kui paljundajad ei leiaks neile enam kodusid, siis nad ehk hakkaks mõtlema oma kass steriliseerimise peale. Iga selline kodu leidnud kassipoeg võtab ära uue kodu võimaluse ühelt varjupaigakassilt.

Võib öelda, et igapäevaselt ootavad varjupaikades ja abiorganisatsioonides uusi kodusid üle tuhande kassi. Kassipoegade hooajal kasvab see number kiiresti. Kui nüüd siia juurde liita veel kodudes ilmaletulevad pesakonnad, siis võib uute kodude vajadus kasvada paari tuhandeni. Ka välismaa spetsialistid on öelnud, et arvestades meie riigi rahvaarvu, on Eestis liiga palju kasse ja liiga vähe uusi kodusid ning kassipopulatsiooni arvukus tuleb kontrolli alla saada.

Märksõnad
Tagasi üles