ENNE JA PÄRAST ⟩ Poolsurnuks nälginud ja haige: keti otsast päästetud koer võitles vapralt võimaluse eest elada
Bruno on üks paljudest unarusse jäetud lemmikloomadest, kelle tõi Eesti Maaülikooli väikeloomakliinikusse Eesti Loomakaitse Liit. Tema lugu juhib taaskord tähelepanu probleemile, millega loomakaitsjad igapäevaselt tegelevad.
Olematust kuudist ja keti otsast päästetud tugevalt kõhnunud ja karvutu segavereline koer Bruno toodi Eesti Maaülikooli väikeloomakliinikusse eelmise aasta novembri lõpus.
Bruno hospitaliseeriti esmaseks stabiliseerimiseks, hoolduseks ja diagnostikaks. Kuna koer oli ilmselt pikemat aega alatoidetud, oli ta tugevalt kõhetunud ja jõuetu. Ta oli võimeline vaid vaevaliselt seisma ja liikuma. Sellises seisus ja teadmata ajalooga loom vajas erinevaid uuringuid, mille abil kinnitati ja välistati võimalikud probleemid. Brunost tehti röntgenpildid, võeti vereproovid, uriiniproov ja koguti ka roojaproov. Naha seisukorra paremaks hindamiseks teostati põhjalik pesu, et kehalt mädaseid koorikuid ja lahtist karva maha saada.
Brunol diagnoositi kärntõbi, ulatuslik nahapõletik ja aneemia. Alustati vedelikteraapiaga, sümptomaatilise ravi ja valuraviga. Esimestel päevadel statsionaarsel ravil olles oli Bruno pigem depressiivse ja ebaadekvaatse olekuga, ta ei soovinud süüa ega juua, eelistas lamada ja magada. Seisundi halvenedes teostati kordusröntgen, vereproovid ja kompuuteruuring, mis olid leidudeta.
Valust vabaks
Valuravi korrigeerimise järgselt muutus Bruno järjest erksamaks, tundis vähehaaval huvi toidu vastu ja jõudis käia õues jalutamas. Ta tahtis järjest rohkem suhelda – tuli puuri uksele vastu ja ootas sügamist.
Bruno oli kliinikus statsionaarsel ravil nii kaua, kuni ta tervislik seisund püsis stabiilsena ja tal oli võimalik minna päris oma uude koju kodusele ravile.
Tänaseks on Bruno kenasti kosunud, ta jõuab joosta ja üritab mängida, ning mis kõige tähtsam – tal on hea kodu ja hoolitsev pere, kellega koos oma elu parimaid aastaid veeta.
*Artikkel on valminud koostöös EMÜ Väikeloomakliiniku loomaarstide ja abilistega.
Eestimaa Loomakaitse Liit: võitlus koerte ketis pidamise vastu jätkub
Eesti Loomakaitse Liit sai teate Setomaal Beresje külas Navoloki tänaval asuval kinnistul vaevu liikuvat ketikoerast, kes oli karvutu ja sisuliselt skelett, mullu novembri keskel. Kiiresti sõitis vabatahtlik kohapeale asja kontrollima ning ees avanenud vaatepilt võttis tema sõnul jalust nõrgaks, sest koera oli esialgu isegi keeruline üles leida. «Kutsumise peale keegi ei liigutanud ning lambiga kuudiava valgustades paistis sealt üks kõhetu karvane keha ja seina tagant piiluvad silmad,» kirjeldas ta avanenud vaatepilti.
Pika kutsumise peale ja ketist vaikselt tõmbamisega hakkas koer siiski tasapisi kuudilobudikust välja roomama ning seejärel oli selge, et ta oli väga haige. «Esialgu pea, siis esijalad ja lõpuks ka kuidagi vaaruv tagakeha, mille ta lõpuks vaevaliselt püsti ajas. Sellises seisus koera nähes oli tunne, et tahaks lihtsalt oksendada. Mitte koera välimuse pärast, vaid sel hetkel oli selge, mida see loomake tegelikult tundis ja kui kaua ta oli oma elus piinelnud,» rääkis loomakaitsja.
Vabatahtliku sõnul ei olnud koera juures süüa ning samuti polnud kusagil näha tema peremeest. Loomakaitse liidu vabatahtlik nimetas koera Brunoks ning toimetas ta kiiresti Tartusse Maaülikooli kliinikusse. Kuna koer oli haige, andis liidu vabatahtlik juhtunust teada ka põllumajandus- ja toiduametile ning politseile.
«Terve tee Tartusse oli isegi sügavamalt hingata keeruline ja pisarad muudkui voolasid. Ei tea, kas õudsed kogemused ja lõputud päästmislood on muutnud taluvuspiiri juba liiga madalaks, kuid mingil hetkel lihtsalt tekib tunne, et enam ei jaksa vaadata ja tajuda loomade valu. Sel hetkel ei ole jaksu isegi loomapiinajate vastu viha tunda, sest ainus tunne, mis valdab, on jõuetus ja teadmine, et Eestimaal on ilmselt sadu Bruno-suguseid ketis oma surma ootavaid ja nälgivaid haigeid koeri,» sõnas loomakaitsja, et abivajavate loomade hulk kahjuks ei vähene.
Kuigi koera paranemine läks esialgu vaevaliselt, õnnestus Brunol kliinikus eluvaim tagasi saada ning sotsiaalmeedia abil endale ka uus peremees leida. «See oli äratundmine esimesest hetkest. Bruno läks uue peremehe juurde, pani pea käte vahele ja vaatas sügavalt silma. Ta ei unustanud ka oma päästjat, kes sai samamoodi limpsti üle käe,» kirjeldas liidu vabatahtlik, et Brunoga on nüüdseks kõik väga hästi.
Kuigi Bruno lugu lõppes hästi, on tema lugu loomakaitsjate sõnul vaid üks paljudest, sest teateid ketis elavatest koertest, kelle pidamistingimused ei vasta nõutele, saab liit pea iga päev. Ainuüksi aastatel 2020–2022 tegeles Eestimaa Loomakaitse Liit rohkem kui 100 juhtumiga, millest teavitas ka PTAd.
Suhted ELLi ja PTA vahel on aga okkalised, sest Eestimaa Loomakaitse Liit leiab, et põllumajandus- ja toiduameti loomade heaolu järelevalveasutusena ei toimi ning seda juba aastaid. Vastamata ja reageerimata juhtumite tõttu erinevates regioonides (2020–2022 kokku üle saja juhtumi) palus liit kõigi vastutavate ametnike suhtes algatada ka distsiplinaarmenetlused.
«Meile saadavad erinevad inimesed kirju, et nad on pöördunud abivajavate loomade pärast PTA poole, kuid loomad surevad enne ära, kui ametnik kohale jõuab või kui ametnik käibki, siis tulemusteta,» heitis ELL PTA-le saadetud pöördumises ette.
Loe SIIT, kuidas põllumajandus- ja toiduamet koerte ketis pidamist kommenteeris.