Ablas saarmas pistis vanahärra kodutiigist põske ülikallid dekoratiivkalad

Kieran McCarthy saarma hävitustööga Foto: Emma Trimble/SWNS/Scanpix

68-aastane endine õpetaja Kieran McCarthy on sügavalt nördinud, sest tema tiigis käib kallite kaladega maiustamas ei keegi muu kui saarmas. 

68-aastane Kieran McCarthy oli šokeeritud, kui tema kodutiigist hakkasid kaduma tema armastatud koikalad. Üle 25 aasta kalu kasvatanud endine õpetaja kurtis, et pole kunagi midagi sellist näinud. 

Pärast tiigi kaldalt näritud kalakorjuste leidmist hakkas mees kahtlustama, et einestamas käib saarmas ja üks hilisõhtune kohtumine väikekiskjaga kinnitas tema arvamust. McCarthy ääristas tiigi võrkaiaga, et takistada kutsumata külalise pääsu kalade juurde, kuid sellest ei olnud abi. 

Kieran McCarthy ühe oma tühja kalabasseini kõrval. Foto: Emma Trimble / SWNS

Vaid viie päeva jooksul tappis saarmas vähemalt 106 kallist koikala, mille koguväärtus ulatub umbes 8200 euroni. Pensionärist õpetaja ütles, et on tal on saarma taparetkedest kõrini, kuid ei oska ka midagi enam ette võtta. «Raske on pealt vaadata, kui su lemmikloomad hävinevad ja nendest vaid näritud kehad alles jäävad.» 

Loe lisaks: KALADE EEST VÄLJAS 〉 Lõheliste kudeaeg toob jõgede äärde valvesse ka vabatahtlikud kalakaitsjad

Esimest korda käis saarmas Kierani Worcesteris koduaias 20. oktoobril. Tegus pensionär kirjeldas, et proovis taskulambi valgusvihuga looma peletada, kuid see oli teda vaid ülbelt vaadanud ning ei kavatsenudki põgeneda. «Ma ei uskunud oma silmi, et ta linnas elumajade vahel seikleb. Nägin teda kuuel järjestikusel ööl siin rüüsteretkel käimas.» Saarmaid ei saa ka ümber paigutada, sest nad on looduskaitse all. 

Mees kinnitas, et tal on küll kahju oma kalade hävinemise pärast ja materiaalne kahju on nii suur, et tal pole kahjuks enam võimalik oma hobiga uuesti alustada, kuid saarma peale ta vimma ei pea. «See toiduahel on osake loodusest.» 

Kalapeedia andmetel on Koi karpkalast aretatud dekoratiivne ilukala, keda peetakse tiikides või akvaariumides. Koide pidamisel on vaja pidevalt jätkuvat aretustööd: kui lasta neil omasoodu paljuneda, kaotavad koid juba mõne põlvkonna vältel oma dekoratiivsuse ning hakkavad välja nägema nagu harilikud karpkalad.