Loomaarst Ülle Kell selgitab olulisi aspekte koerte pärilike haiguste kohta

FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Võrreldes 20. sajandi keskpaigaga on tõuaretus edasi liikunud. Soomlaste 1957. aastal välja antud raamatus «Koiran jalostuksen opas» (Koera aretusjuhend) on välja toodud seitse haigust: verenvuototauti, mis otsetõlkes oleks verejooksuhaigus, aga tähendab ilmselt hüübimishäireid; vastuvõtlikkus koerte katkule; nõrk ind; suulaelõhe; kitsas kõri; krooniline reieluu paigaltnihkumine. Millised nendest haigustest on aktuaalsed nüüdki ja millised on lisandunud?

Võttes arvesse, et koerte aretus pole aastakümneid paigal püsinud ning ka veterinaarmeditsiin, mis lubab võimalikult varakult kõikvõimalikke kõrvalekaldeid avastada, on jõudsalt arenenud, on situatsioon ilmselgelt kõvasti muutunud.

Esitan mõne küsimuse dr Ülle Kellale, kes on Eesti Kennelliidu teadus- ja aretusnõukogu liige ning on paljude aastate jooksul jaganud Eesti Maaülikooli veterinaariateaduskonna tudengitele teadmisi pärilike haiguste kohta.

Palju on hetkel teadaolevalt koertel pärilikke haigusi?

OMIA (Online Mendelian Inheritance in Animals) andmebaasis on koertel loetletud 700 pärilikku tunnust/haigust. Tänu mutatsioonidele ongi tõukoertel nende tõule iseloomulik välimus – lühikesed jalad on tingitud kondrodüstroofiat põhjustavast mutatsioonist.

Tänapäeval oleme jõudnud nii kaugele, et väga paljud haigusi põhjustavad geenimutatsioonid on kindlaks tehtud, aga selgunud on ka palju muud. Näiteks paljud haigused, mis siiamaani on arvatud kui ühe geenimutatsiooni põhjustatud, seda tegelikult ei ole. Lisaks on selgunud, et paljude haiguste puhul võib sama haigust põhjustada mitu mutatsiooni.

Kindlasti tuleb meeles pidada et paljud haigused on multigeensed ja lisaks geenidele avaldavad haiguse avaldumisele mõju ka keskkonnategurid.

Kas see tähendab, et kõik tõukoerad ongi puruhaiged?

Kindlasti mitte. Tõukoerte tervis sõltub paljuski sellest, milliseid aretusvalikuid on kasvataja teinud. Tundub, et mõiste «terve koer» on väga laialt tõlgendatav. Karuteene osale tõugudele on teinud inimesed ise, soovides järjest nunnuma välimusega koeri (suured silmad, lühike koonuosa jpm) andmata endale aru, et sellega kaasnevad muutused on tegelikult looma normaalset funktsioneerimist takistavad.

Kuidas saab olukorda parandada?

Terve talupojamõistus oleks vist esimene, millele rõhuda. Kindlasti on oluline tervete vanemate kasutamine aretuses, kusjuures «terve» tähendaks tõepoolest suurepärase vaimse ja füüsilise tervisega koera. Tänapäeval on maailmas koertega rändamine oluliselt lihtsam ja tänu sellele on viimastel aastatel palju nn populaarse isase sündroomi, kus lühikese aja jooksul tuleb ühelt isaselt väga palju järglasi ja kohalikus populatsioonis jäävad selle looma geenid domineerima.

Kuigi tõukoerte iseloomulike tunnuste kinnistumine on saadud tänu lähisugulusaretusele, tasub kasutada võimalikult erinevaid loomi, sest geenide koondumisel võivad välja tulema hakata paljud retsessiivsed haigused.

Kas mõni tõug on haigem kui teine? Või on teatud tõu esindajaid lihtsalt rohkem kui teisi ja seetõttu näeme ka selle tõu juures haigeid rohkem?

Viimane väide on vast õigem – kui mõni tõug saab väga populaarseks, siis selle populaarsuse harjal kasutatakse aretuses ka selliseid koeri, keda ei peaks paaritama. Tänu sellele näevadki loomaarstid rohkem teatud tõu juures teatud probleeme.

Kui me vaatame Eesti popimate koeratõugude esiviisikut: kuldne retriiver, saksa lambakoer, labradori retriiver, Pomeranian kääbusspits, Berni Alpi karjakoer, siis kas need tõud on n-ö ülearetatud ja eriti haiged? Mis on nende tõugude peamised probleemid?

Mida me nimetame ülearetuseks? Väga populaarsete tõugude puhul võib aretusse minna väga palju selliseid loomi, kelle aretusväärtus on madal – tervise või iseloomuprobleemid.

Kindlasti on igas tõus täiesti terveid eksemplare, keda loomaarst ei näe rohkem kui hädapärast vaja, näiteks ainult vaktsineerimisel ja tervisekontrolli teostamisel, aga kindlasti on ka selliseid, kes on sunnitud arsti juures liiga tihti käima erinevate terviseprobleemide tõttu.

Erialakirjanduses on loetelud erinevate tõugude probleemide kohta, ja need on väga pikad. Kuldsel ja Labradori retriiveril, Saksa lambakoeral ning Berni Alpi karjakoeral on tõule iseloomulike pärilike haiguste loetelus esmajärjekorras liigeseprobleemid, Pomeranianil patella luksatsioon, aga need pole ainukesed. Berni karjakoertel on probleeme neerudega, samuti kasvajatega, mis võib tunduvalt eluiga lühendada.

Mida vaene tulevane koeraomanik selle teadmisega peale hakkab? Kuidas endale üldse tervet koera leida/valida?

Valida tuleb kasvatajat. Enne koera võtmist tasuks endale selgeks teha, mis soovitud välimusega kaasneda võib. Rääkida tasuks mitte ainult kasvatajatega, vaid ka loomaarstidega, koolitajatega ja teiste spetsialistidega, et selgitada, kas on mingeid potentsiaalseid tervisehädasid, kas vanematel on enne paaritust tehtud terviseuuringud, millised on tulemused. Kindlasti peab teadma, et sajaprotsendilisi garantiisid ei ole – geenid kombineeruvad nii, nagu nemad tahavad, ja kõike ette ennustada ei ole võimalik.

Loe ka: Mis juhtub kassiga, kui perre võetakse teinegi lemmik?

Tagasi üles
Back