Vaata, millistel kehaosadel on herilase nõelamine kõige valusam

Foto: Elmo Riig / Sakala

Valulävi on inimestel erinev – mõni kannatab rohkem, teisele tundub väiksemgi torge väljakannatamatu. Tänu paarile ettevõtlikule teadlasele on välja selgitatud, millised kohad inimkehal on putukahammustusele kõige tundlikumad.

Selleks, et valuläve mõõta, töötas entomoloog Justin Schmidt välja vastava skaala, mis on tuntud kui Schmidti skaala, kirjutab IFL Science.

Sellega andis teadlane maailmale n-ö esimese mõõtevahendi. Number üks kirjeldab skaalal kõige nõrgemat valu ja number neli kõige tugevamat. Näiteks kirjeldab Schmidt herilase nõelamisele järgnevat valuaistingut kui «kuuma ja suitsust.» Tarantleid jahtiva vapsiku nõelamist kirjeldab ta kui «pimestavat, jõulist ja šokeerivalt elektrilist.»

Aga nagu Schmidt oma 2016. aastal ilmunud raamatus «The Sting of The Wild» selgitab, siis isegi nelja punkti skaalal, kus herilase nõelamine on teisel kohal ja tarantleid jahtiva vapsiku oma neljandal kohal, on piirid, sest nõelamine keha erinevatesse punktidesse kehal annab ka erinevalt tunda.

Näiteks Schmidti skaalal hinnatakse meemesilase nõelamise tugevus number kahe vääriliseks. See on põletav, söövitav, aga seda on võimalik taluda. Kui mesilane nõelab käsivarre välisküljele, jääb see valu skaala alumisse otsa, sest on vägagi talutav. Seevastu keelde nõelamine on väärt kolmandat kohta. «See valu on lausa halvav. Kümneks minutiks ei ole elu elamist väärt,» kirjeldab Schmidt.

Schmidt andis küll skaala, mille aluseks on putukate juhuslikud nõelamised, aga teine entusiastlik teadlane nimega Michael Smith pani end lausa katsejänese rolli, et selgitada välja, millised on putukate nõelamisele kõige vastuvõtlikumad ja valutundlikumad punktid inimkehal.

Selleks, et leida, millisesse kehaossa nõelamine on kõige valusam, tegi Smith eksperimendi. Ta lasi mesilastel nõelata 25 kohta oma kehal ning sellise kestvusega, et saada mürgi täisdoos. Smith lasi end kolm korda päevas mesilastel nõelata ning selleks, et valu osas oleks võrdlusmoment, lasi ta lisaks end iga päev kaks korda ka randmesse nõelata.

Peale seda, kui piinarikas protsess läbi sai, koostas Smith kümnepallise skaala. Skaala aluseks oli iga päev saadud kolme «sutsaka» põhjal kalkureeritud keskmine tulemus. Tulemused on alljärgnevas tabelis:

Skaala 1-3 (madal valu)	Skaala 4-6 (talutav valu)	Skaala 7-10 (tugev valu)
Küünarvars	Ülakõht	Ninasõõrmed
Keskmise varba tipuosa	Käsivars	Põsed
Pealagi	Peopesa pealmine külg	Ülahuul
Kõrvatagune	Jalalaba	Nibud
Kaela tagaosa	Ranne	Peopesa
Alaselg	Reie ülaosa	Peenisepea
Tuharad	Põlveõnnal	Munandid
	Säär	Kaenlaalune
	Tallavõlv	Keskmise sõrme tipuosa

Smithi eksperimendist tulenevalt on kõige valusamad kohad näiteks ninasõõrmed ja ülahuul. Samas ei pruugi Smithi tulemused kehtida kõigile, sest igaühe valulävi on lõppude lõpuks erinev.

Loe ka: Miks ehitavad mesilased vaid kuusnurkseid kärjekanne?