/nginx/o/2017/07/10/6879385t1hc9d2.jpg)
Mesilased on tuntud oma suurepärase elukorralduse ja töökultuuri poolest, kuid tuleb välja, et nad on ka väga head matemaatikud. Meekärjed koosnevad alati kuusnurksetest kannudest, kus mesilased mett hoiustavad. Aga miks valmistavad mesilased kõikvõimalikest variantidest just kuusnurkseid kärjekannusid?
Nii nagu inimesedki, vajavad mesilased peavarju ja toitu, et elus püsida. Selleks, et taruelanike toiduks kasutatavat mett säilitada, valdavad mesilased suurepärast hoiustamiskunsti - valmistades kuusnurkseid kärjekannusid. Niimoodi on võimalik hoiustada võimalikult suur kogus mett võimalikult väheste ressurssidega, kirjutab IFL Science.
Kärjekannude kuju on ajendatud praktilistest põhjustest. Nimelt on mesilasvaha tootmine võrdlemisi kallis protsess, sest ühe grammi vaha tootmiseks peab mesilane sööma kuus grammi mett.
Selleks, et kärjekannude kuju mõista, tuleks end korraks mõelda mesilase olukorda. Kõikvõimalikest variantidest, arvestades tingimust, et meekannud peaksid võimaldama hoiustada võimalikult suurt kogust mett ent olema valmistatavad võimalikult minimaalse materjalikuluga, oleks sobiv ring. Samas, kui püüda ette kujutada ümmargusi meekärgi, siis jääks iga kärjekannu vahele tühimik, mis tähendab, osa kärje pinnast läheb lihtsalt raisku.
Seega, et ruumi mitte raisata, sobib kõige paremini kuusnurk. Võrreldes nelinurga ja kolmnurgaga on võrdkülgse kuusnurga pindala ja ümbermõõdu suhe suurim. Ehitades kärjekannud kuusnurkse põhjapindalaga, kulub mesilastel sama koguse mee talletamiseks kannu seinte ehitamiseks kõige vähem vaha ning ka tarus olev ruum kõige otstarbekamalt ära kasutatud.