Kassiaids ei tähenda kiisu jaoks surmaotsust

Kaks kassi, kes omavahel rahumeelselt läbi saavad ja ei kakle, võivad rahulikult oma elu ära elada ilma, et FIV-positiivne kass teist nakataks. Foto: SWNS.com/Scanpix

Kasside immuunpuudulikkuse viirus (FI-viirus) ülemaailmselt levinud, aga kuna sellest palju ei räägita, siis kassiomanikud tunnevad suurt hirmu. Ometi võib seda viirust kandev kass elada pika ja õnneliku elu.

Esimest korda kirjeldati haigust 1987. aastal USAs Californias. Tegemist on immuunpuudulikkust tekitava viirusega, mida võib võrrelda inimese HIV-ga.

Kuna väliselt terveid kasse enamasti ei kontrollita, on vägagi tõenäoline, et kliiniliselt terve kass võib olla omaniku teadmata viirusekandja. Ameerika ühendriikides arvatakse olevat üks kuni neli protsenti väliselt tervetest kassidest FIV-positiivsed.

Haigus nakkub kassilt kassile peamiselt hammustuse teel. Teoreetiliselt on võimalik nakatumine ka vereülekandega ja paaritumisel, aga seda esineb väga harva. Viirus ei kandu edasi toidu- või joogikausi kaudu või kui kassid kasutavad sama liivakasti. Enamasti on viirusekandjad vabalt liikuvad kastreerimata kõutsid.

FIV on kasside viirus ja ei kandu edasi inimesele ega teistele loomadele. Kui peres on kaks rahumeelset kassi, kellest ühel on FIV, ei ole ohtu, et teine saaks nakkuse, kui nad ei kakle. Ka kassipojad ei saa alati viirust kandvalt emalt nakkust. Kassipoegade eraldamine FIV-positiivsest emast võib neid säästa ka nakkusest piima kaudu. Nakkuse olemasolu saab kindlaks teha vereprooviga ning igat vabalt väljas liikuvat kassi tuleks regulaarselt testida. Seda saab teha, kui on kulunud vähemalt neli nädalat nakatumisest.

Haiguspilt

Haigusel on mitu staadiumi ja kliiniline pilt seetõttu varieeruv.

Äge periood võib tekkida üks kuni kaks kuud peale nakatumist, aga omanik seda sageli ei märkagi. Kass võib olla palavikus ja veidi loium ning tema lümfisõlmed on suurenenud. Selline haigusperiood võib kesta paar nädalat või kuu. Seejärel haigusnähud taanduvad ja kass näib täiesti terve ja normaalne.

Teine, ehk haigustunnusteta nakkust kandev periood võib kesta aastaid. Kass tunneb end hästi ja tal ei esine mingeid haigustunnuseid. On võimalik, et kolmandat perioodi ei tekigi.

Kolmas ehk krooniline periood võib kesta kuid või isegi aastaid. Kassi vastupanuvõime nõrgeneb ja tekivad põletikud või teatud tüüpi kasvajad. Haigustunnused on väga mittespetsiifilised ning võivad esineda ka igasuguste muude haiguste puhul  (suurenenud lümfisõlmed, palavik, aneemia, kõhnumine, kehv karvastik, isutus, kõhulahtisus, silma sidekesta põletik, igemepõletik ja stomatiit, hammaste probleemid, punetav nahk ja karvakadu, mitteparanevad haavad, aevastamine ning nõrevool ninast, urineerimisprobleemid, käitumise muutus).

Kuidas viirust kandva looma eest hoolitseda?

Haiguse ravi puudub. Oluline on hoida kass heas konditsioonis (stressivaba elu, täisväärtuslik toit, regulaarne parasiiditõrje, vaktsineerimine, kontroll loomaarsti juures). FIV-positiivne kass peaks olema steriliseeritud või kastreeritud ning ei tohiks saada toortoitu, sest sealt võib ta saada eluohtlikke baktereid või parasiite. Samuti ei tohi FIV-positiivne kass vabalt väljas liikuda, sest võib nakatada teisi kasse.

Haiguse profülaktika seisukohalt ongi oluline pidada FIV-positiivseid kasse toas, teha vereuuringuid ning FIV-positiivsed kassid teistest eristada.

Antikehad ilmuvad verre kaks kuni neli nädalat peale nakatumist ja püsivad elu lõpuni. Kasspoja, kelle ema on FIV-positiivne, vereproovis võib kuni kuuenda elukuuni olla antikehade tiiter tõusnud, kuid see kassipoeg ei pruugi olla ise haigusekandja. Looma tuleks testida peale pooleteise aastaseks saamist uuesti.

Väga tähtis on aretuskasside regulaarne testimine. Pere teisi kasse peaks testima vähemalt üks kord elu jooksul.

Loe veel: Viis põhjust, miks kass võib pidevalt näljane olla