/nginx/o/2017/04/19/6565011t1h0596.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6594719t1hc7ca.jpg)
Tuvisid on linnas kõikjal. Aga kas pole huvitav, et vaatamata sellele, et neid linde on rohkearvuliselt, ei ole kunagi näha nende poegi?
Põhjus, miks tuvipoegi kunagi näha ei ole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need tuvid, kes nokivad prügikastides või bussipeatustes leivatükikesi ootavad, on kõige tõenäolisemalt kodutuvid. Kodutuvide esivanemad on kaljutuvid, kes tegid pesi kaljuõõnsustesse ning kelle leviala ulatub Euroopast Põhja-Ameerika ja Aasia lääneosani välja.
Ehkki kodutuvid eelistavad elada asulastes ja linnades, rajavad nad pesad eelkäijate jälgedes – peamiselt kõrgetesse kohtadesse ja hoonete varjulistesse õõnsustesse.
«Tuvipoegi on võimalik näha ainult pesas,» edastab väljaanne iflscience.com Ameerika Auduboni ühingu presidendi Debra Kriensky sõnu. Selleks ajaks, kui linnud pesast 25–32 päeva pärast koorumist lahkuvad, on nad juba üsna suured ja meenutavad välimuselt täiskasvanud lindu, mitte poega.
Tuvipojad jäävad pessa kuni lennuvõimeliseks saamiseni ja ehkki nad sünnivad sulgedeta, kasvavad need enne pesast lahkumist selga.