/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/20/16858265t1hf0af.jpg)
Tom ja Eileen Lonergani kadumine 25. jaanuaril 1998 Austraalia ranniku lähedal on lugu, mis kõhedust tekitaval moel kummitab siiani. Viimati nähti neid sukeldumas Suurel Vallrahul — pärast seda ei kuuldud neist enam kunagi. Nende lugu inspireeris ka tuntud mängufilmi «Open Water».
Ameeriklasest abielupaar saabus Austraalia põhjarannikule Port Douglasesse, et alustada unistuste puhkust. Kuid paradiisireis muutus kiiresti õudusunenäoks. Kella 15 paiku jäid nad juhuslikult maha sukeldumisretke paadist umbes 60 kilomeetrit Queenslandi rannikust — vetes, kus elavad viiemeetrised tiigerhaid.
Tom ja Eileen olid just naasnud kaheaastaselt ÜRO rahukorpuse teenistuselt Tuvalus ja Fidžil ning otsustanud nautida maailma üht kaunimat sukeldumispaika. Louisiana ülikoolis kohtunud ja kümme aastat abielus olnud paar jagas kirge veealuse maailma vastu – Eileen oli suur sukeldumishuviline, kelle entusiasmi kandus ka Tomile. Suure Vallrahu külastus pidi olema nende seikluse krooniks – kuid kujunes traagiliseks lõpuks.
Tagantjärele vaadates ilmus aga muret tekitavaid märke. Kaks nädalat enne saatuslikku reisi kirjutas Eileen oma päevikusse häirivaid ridu, viidates Tomi tumedatele mõtetele:
«Ta loodab kiirele ja valutule surmale, ja soovib, et see juhtuks peagi. Tom ei ole suitsidaalne, aga temas on surmasoov, mis võib viia selleni, mida ta tegelikult ihkab – ja mina võin sinna kaasa sattuda.»
1998. aasta jaanuari lõpupäevadel, kui Tom ja Eileen sukeldusid Agincourti rifil, ei pannud keegi tähele, et nad pärast vee alt tõusmist tagasi paadile ei jõudnud. Nende reisifirma, Outer Edge, lahkus, märkamatagi, et kaks inimest on puudu. Kogu olukord jäi avastamata tervelt 48 tunniks, vahendab Daily Star.
Kui laeva kapten ja firma omanik Jack Nairn lõpuks avastas, et pardale oli jäänud paarile kuuluv varustus, sealhulgas rahakott ja dokumendid, alustati otsingud. Paraku olid need lootusetud. Paari asju leiti hiljem siit-sealt: puutumatu kalipso, päästevestid nende nimedega ja eriti kõhedust tekitav leid – tahvel, millele nad olid jätnud appikutse:
«Kõigile, kes saavad aidata: Oleme MV Outer Edge'i jäetud Agincourt Reefile 25. jaanuaril 98 kell 15. Palun aidake meid ja tulge enne, kui sureme. Appi!!!»
Hoolimata sellest, et piirkonnas elavad suured kiskjad, ei leidnud uurijad tõendeid hai-rünnaku kohta.
Aja möödudes hakkasid nende pääsemise lootused hääbuma. Samal ajal lahvatas juhtumist rahvusvaheline skandaal Austraalia ja USA vahel. Outer Edge püüdis leevendada kriitikat, vihjates päevikumärkmetele ja võimalusele, et paar oli vabatahtlikult kadunud. Liikusid isegi kuulujutud enesetapust või Tomi kavandatud mõrva-enesetapust, kuid perekond pidas selliseid oletusi solvavateks ja absurdselt alusetuteks.
Uurimise lõpus suunas kohtuarst Noel Nunan kriitika otse kapten Nairni pihta, öeldes:
«Kapten peab tagama reisijate turvalisuse ja kontrollima, et vajalikud ohutusmeetmed oleksid täidetud. Kui arvestada tehtud vigade arvu ja tõsidust, olen veendunud, et mõistlik vandekohus võiks leida härra Nairni süüdi tapmises läbi hooletuse.»
Kuigi Nairni lõpuks süüdi ei mõistetud, varises Outer Edge sukeldumisfirma skandaali tagajärjel kokku. Juhtum tõi kaasa ka seadusemuudatuse: nüüd on Queenslandis kohustuslik kontrollida enne väljasõitu kõigi sukeldujate kohalolekut.
Lonerganide kadumine jättis sügava jälje mitte ainult Austraalia sukeldamistööstusesse, vaid inspireeris ka 2003. aasta filmihitti «Open Water», mis teenis USA kinodes üle 30 miljoni dollari. Film tõi rahvusvahelise tähelepanu sellele traagilisele juhtumile – kuid ei suutnud anda vastuseid ega tuua kadunuid tagasi kaldale.