:format(webp)/nginx/o/2025/04/14/16777672t1hd5e8.jpg)
Võru linnas märgati ühte hulkuvat koera esimest korda juba möödunud aasta suvel. Sellest ajast saati näitas ta iga natukese aja tagant oma nägu ja haihtus siis taas. Koera hakati kutsuma Võru linna fantoomiks, sest inimest ta endale ligi ei lasknud.
Üle-eelmisel nädalal ühel hilisõhtul näitas fantoomkoer end taas.
Kuid sel korral ei saanud varjupaiga töötaja Henry enam rahu ning otsustas koera kinni püüda.
See ei olnud muidugi lihtne ülesanne, sest koer, nagu juba mainitud, ei tahtnud Henryt endale sugugi ligi lasta. Lõpuks õnnestus koer kätte saada püügipuuri abil, kuhu oli koera jaoks toitu sisse pandud. Tubli varjupaigatöötaja sai koju alles varahommikul kell viis.
Järgmisel hommikul, kui koer oli veidi kohanenud, said varjupaiga töötajad kontrollida kiibi olemasolu. Nende õnneks selgus, et koer on kiibitud ning tänu sellele tuli ka lõpuks välja, millised uskumatud seiklused sellel tänavalt päästetud koerakesel selja taga on.
Kiipi kontrollides selgus nimelt, et tegemist on Läti kiibiga. Seetõttu pöörduti abi saamiseks heade Läti kolleegide poole. Õnneks oli kiip registreeritud ka Läti lemmikloomaregistris ja omanikku sai teavitatud, et tema koer on leitud.
Rändas 151 kilomeetrit
Tuli välja, et koer oli 2024. aasta suve alguses end Lätis aia alt välja kaevanud ja plehku pannud. Tegelikult kaevas end aia alt koos välja pere kaks koera, kuid ühe neist õnnestus üsna pea kätte saada. Teine aga jäi kadunuks. See kõik toimus 151 kilomeetri kaugusel Võrust.
Kuidas koer Võrru rändas ja kus ta täpsemalt kõik need kuud pesitses, millest toitus ja kuidas talve üle elas, jääbki müsteeriumiks. Tegemist on kolmeaastase koeraga, kel nimeks Ija.
/nginx/o/2025/04/14/16777747t1h41b4.jpg)
Koeral oli endiselt küljes kaelarihm, millega ta möödunud suvel plehku pani. Omanikud otsisid kohe peale kadumist koera väga aktiivselt. Sotsiaalmeedias olid kuulutused üleval ja iga vihje peale mindi kohale otsima, aga kui juba mitu kuud oli möödunud ja ka vihjeid enam ei tulnud, siis paraku hakkasid nad kartma kõige hullemat ja ei osanud enam isegi loota, et koeraga taas kohtuvad.
Kohe, kui omanikud said telefonikõne, et koer on Eestis varjupaiga hoole all, hakkasid nad Võru poole sõitma. Mõistetavalt oli Ija uuest olukorrast ehmunud ja varjupaiga töötajatega koos ta boksist välja tulla ei julgenud. Peremehega läks ta aga kohe hea meelega kaasa.
Peale Ijaga taaskohtumist oli pere natuke mures, kas koer ikka kodu ära tunneb ja oma neljajalgset sõpra veel mäletab. Õnneks olid hirmud asjatud – vanad sõbrad tundsid teineteist kohe ära ja mingit kohanemisaega ei olnudki vaja. Nüüd on kaks usinat kaevurit taas suurimad sõbrad.
Tegemist on väga südantsoojendava looga, aga siin on ka õpetlik pool, mis võiks innustada igat loomaomanikku oma neljajalgne ära kiibistama. Kiip aitab sõna otseses mõttes koju.
/nginx/o/2025/04/14/16777723t1hf286.jpg)
Varjupaikade MTÜ tegevust loomade päästmisel saad toetada, tehes annetuse siin.