Kui naised juhiks maailma… need emasloomad juba teevad seda!

Metssiga põrsastega. Foto: Jüri Pere / Eesti Loodusmuuseumi arhiiv

Looduses ei ole sugugi alati isased need, kes juhivad, võitlevad ja reegleid määravad. Paljude loomaliikide puhul on just emasloomad need, kellele kuulub võim. Mõned emased valitsevad matriarhaalseid kogukondi, teised on meistrid «mitmemehepidamises», kolmandad aga sellised domineerijad, et muutuvad lausa füüsiliselt tugevamaks ja agressiivsemaks kui isased.

Naistepäeva puhul toome välja seitse erakordset emaslooma, kelle käitumine, välimus ja ellujäämisoskused on nii muljetavaldavad, et nad võiksid inspireerida ka inimesi. Nende looduse matriarhide maailma avavad meile Eesti Loodusmuuseumi bioloog Katerina Pesotski ning zooloog Joosep Sarapuu.

Liidrirollis emised: metssiga

Kellele usaldatakse liidriroll ja kellel lasub vastutus ülejäänud kogukonnaliikmete heaolu eest, on oluline igas ühiskonnas. Eestis ei ole eriti palju metsloomi, kes kogunevad poegade kasvatamiseks gruppidesse. Metssiga on üks vähestest, kes moodustab karja, kus elamine on kõikidele liikmetele ka palju turvalisem. Tähelepanuväärne on see, et karja eesotsas on liidriomadustega juhtemis ja kari koosneb tema paari aasta järglastest. Sugulusest hoolimata võivad mõned noored emased liidripositsiooni karjas vaidlustada.

Karja liidri elu ei ole ainult vastutustundlikud otsused – kuhu minna toidu hankimiseks või kuidas mitte saada kiskjate ohvriks – vaid ka jälgimine, et karjaliikmed ei unustaks ära igapäevaseid protseduure, nagu näiteks mudavann. Kusjuures mudavann ei ole sugugi spaarituaal lõdvestumiseks, vaid vajalik tegevus parasiitide peletamiseks. Mudakihi ajab metsanotsu omamoodi «nahakoorijana» maha vana karva koos parasiitidega.

Isaseid pole vajagi: koimärslased

Märslaste sugukonda kuuluvad liblikad on oma välimuse poolest üllatavad. Paljudel sellesse sugukonda kuuluvatel liikidel puuduvad tiivad just emasloomadel. Koimärslase emased peavad hoolega tegema endale võrgendist, liivast ja samblatükkidest jms kaasaskantava tupe (märsi) ja seda iga päev suurendama. Seda koda on tal tarvis märkamatuks jäämiseks.

Röövikuna peab ta jõudma koguda korralikud varud ja hästi sööma, sest valmikuna ei toitu ta enam üldse – tal puudub isegi imilont. Tema peamine eluülesanne järglase saamine, aga selleks ei vaja mõned märslaste emased isaseid üldse. Koimärslastel esineb liblikatele haruldane nähtus – neitsistsigimine, mille puhul emane annab järglasi ilma isaste osaluseta. Emane muneb oma märsa sisse, aga munadest koorunud järglaste eest emane ei hoolitse, vaid annab järglastele kaasavaraks oma märsi, mida nood munast koorudes saavad kasutada oma esimese märsi valmistamiseks.

Eestis elab teadaolevalt 17 liiki märslasi ning vähemalt üks neitsistsigimisega liik - hele-koimärslane. Kuidas välja näevad märslased ja nende märss, saab uudistada ka meie muuseumi ekspositsioonis «Eesti sood».

Mitmemehepidajad: kuldlauk-lootoselinnud

Mitmemehepidamine ehk polüandria on looduses haruldane, kuid mõned liigid siiski selliselt elavad. Üheks näiteks on troopilises Ameerikas elav kuldlauk-lootoselind, kelle emased paarituvad mitme erineva isasega ja jätavad siis munad isastele haududa. Samuti on nende lindude emased isastest suuremad ja hõivavad ühe kuni nelja isase territooriumi. Isane loob suhte emasega, kes hoiab teised emased oma territooriumilt eemal. Need sidemed püsivad emase ja tema isaste vahel terve aasta, ka väljaspool sigimisperioodi. Emane hoiab sidet oma partneritega, paaritub nendega ning muneb igale neist oma kurna, samuti kaitseb ta nende territooriume ja mune kiskjate eest.

Eriti huvitav on see, et pärast linnupoegade koorumist muutuvad mõlemad sugupooled territoriaalsemaks. Isased ei salli sissetungijaid ning kutsuvad emaseid appi, kui nad tajuvad kiskja ohtu. Emased vastavad isase kutsetele ning ruttavad appi kaitsma. Kui linnupojad on umbes 12–16 nädalat vanad, muneb emane isasele uue kurna. Polüandriale sarnast käitumist esineb mõnikord ka Eestis väikesearvulisel läbirändajal – veetallajal.

Elu nagu kuningannadel: paljastuhnurid

Kuigi koos elamine ja tööjaotus on loomariigis tavaline, on Ida-Aafrikas elavad paljastuhnurid ühed vähesed imetajad, kes elavad sarnase ühiskonnana nagu sipelgad või mesilased. Koloonias saab järglasi vaid üks emane, keda võib kutsuda kuningannaks, ning mõned isased. Kuninganna ja sigivate isaste vahel võivad suhted kesta aastaid. Teised emased jäävad niikauaks steriilseks, sest nende munasarjad ei küpse täielikult ning nende hormoonitase erineb sigivate emaste omast. Kuningannad on vaenulikud teiste emaste suhtes, kes püüavad tõusta domineerivale positsioonile või toodavad sigimishormoone. Kui kuninganna sureb, võtab tema koha üle teine emane, sageli pärast vägivaldset võitlust konkurentidega. Kui uus kuninganna on koha sisse võtnud, pikenevad tema selgroolülide vahed, et ta saaks kasvada suuremaks ja olla valmis järglasi kandma. Alguses toidab kuninganna järglasi piimaga, kuid hiljem hakkavad nende eest hoolt kandma koloonia töölised.

Nagu sipelgatel ja mesilastel on ka paljastuhnurite koloonias jaotatud rollid. Väiksemad töölised keskenduvad toidu kogumisele ja pesa hooldamisele, samas kui suuremad töölised tegelevad tunnelite kaevamise, pinnase väljaviimise ja pesa kaitsmisega.

Tõelised klannijuhid: tähnikhüäänid

Tähnikhüäänid on loomad, kes elavad Sahara-taguses Aafrikas mitmekümnest isendist koosnevates rühmades ehk klannides. Emased loomad on enamasti isastest tugevamad, agressiivsemad ja domineerivamad ning juhivad klanne. Suured ja tugevad emased peavad omavahel tihti ka võitlema, mistõttu on neil suurel määral isassuguhormoone ja nende suguelundid sarnanevad isaste omadega, mida võib kutsuda ka pseudopeeniseks. Taolise suguelundi muutumise tõttu tuleb ette ka palju sünnitraumasid. Dominantide järglased on elujõulised, nad paarituvad ja sünnitavad sagedamini kui alluvad. Klannisisene hierarhia kandub edasi emaste kaudu. Dominantse emase lahkumise puhul saab järgmiseks dominandiks üks tema tütardest. Erinevalt enamikust kiskjalistest pole tähnikhüäänide staatus otseselt seotud keha suuruse ega agressiivsusega, vaid nende liitlassuhete ja sotsiaalse positsiooniga.

Nad paarituvad mitmete partneritega ilma püsivate paarisuhete tekketa. Isased lähenevad emastele alandlikult isegi siis, kui on neist suuremad. Emased eelistavad tavaliselt nooremaid isaseid, kes on klanniga liitunud pärast nende sündi, ning isaseid, kellega neil on pikaajalised ja sõbralikud suhted. On leitud, et alistuvad isased on paaritumises edukamad kui agressiivsed.

Isastest veelgi kirkamate sulgedega: erispapagoid

Enamjaolt on loomariigis just isased erksamate ja silmapaistvamate värvidega, kuid leidub ka vastupidiseid näiteid. Erispapagoide isased on muidugi väga uhked ja ilusad oma roheliste sulgedega, kust ei puudu ka sinised ja oranžid toonid. Punane pea, sinine kõhualune ning kollane sabaots teeb aga emase isasest veel väljapaistvamaks. Oletatakse, et emaste punakas värvus suudab näidata paremini pesapaikade hõivatust ja isaste roheline värvus aitab jääda märkamatuks, kui nad otsivad toitu emastele ja poegadele. Teadlased arvavad, et see on ilmselt sellepärast, et nende papagoide paarisuhted on vabad – nii emased kui ka isased paarituvad mitme partneriga.