Rohetava maa katteks liugleb nüüd vaid õrnu lumehelbeid. Hallvares, suled puhvis, kõristab kase otsas kevadiselt. Suurte tumedate silmadega händkakk on samuti suled kohevile saputanud, kuid lumekribalate eest pesakasti katuse alla varju läinud.

Jääkaru Imaq aga vaatab unistavalt taeva poole. Jääb ainult pöialt hoida, et kuu lõpus – jääkarupäeval – maa valge oleks.

Ilvesed lesivad kõrvuti oma kõrgel lamamisplatsil, neil on algamas õrnuseaeg. Dikušal turritab karvatutt moka vahelt välja – ta teeb Charikule frisuuri, nagu igal kevadel. Õigupoolest küll lakub tema põskhabet hõredamaks. Igal kevadel.

Kommentaarid
Copy