Uuring: Tšornobõlis elavate koerte geneetikas ilmnevad märkimisväärsed erinevused

Kodutu koer Prõpjati mahajäetud linnas. Foto: Shutterstock

Teadlased on avastanud, et pärast 1986. aastal Tšornobõlis toimunud tuumakatastroofi hüljatud koerte järglased arenevad nii, nagu poleks osatud  oodata.

Vaatamata rasketele tingimustele on kaks hulkuvate koerte rühma viimase 38 aasta jooksul mitte ainult ellu jäänud, vaid ka hämmastavalt hästi kohanenud.

Üks rühm liigub endise Ukraina tuumajaama reaktorite läheduses, teine elab umbes kümne kilomeetri kaugusel Tšornobõli linna mahajäetud hoonetes.

Teadlased uurivad koeri, et mõista, kuidas nad suudavad kohaneda radioaktiivse keskkonnaga, kus esineb koristustööde jääke, toksilisi kemikaale, äärmuslikke ilmastikutingimusi ja nappi toiduvaru.

Ühe olulisema avastusena leiti, et kahe koertegrupi geneetikas on märkimisväärseid erinevusi, vahendab Metro.

Ajakirjas Canine Medicine and Genetics avaldatud uuringus märgiti, et ei ole veel selge, kas erinevused tulenevad keskkonnastressist või looduslikust geneetilisest triivist.

Pärast katastroofi jätsid paljud inimesed oma lemmikloomad maha, kui nad evakueerusid alalt, mida nüüd tuntakse Tšornobõli keelutsoonina.

Hüljatud koerad on omavahel moodustanud karjasid, et üksteisele kaitset ja seltsi pakkuda. Mõned neist on loonud sidemeid ka inimestega – näiteks teadlaste ning umbes 150 elanikuga, kes keelust hoolimata keelutsoonis edasi elavad.

Aastate jooksul on mitmed organisatsioonid astunud samme koerte heaolu parandamiseks, pakkudes vaktsineerimisi, arstiabi ja isegi adopteerimisvõimalusi.

Põhja-Carolina osariigi ülikooli juhitud uuring on esimene, mis keskendub Tšornobõli tuumajaama lähedal elavate hulkuvate koerte geneetilisele struktuurile.

Teadlased loodavad, et edasised uuringud aitavad mõista, kuidas loomad sellises keskkonnas kohanevad, ning annavad teadmisi ka inimeste ja teiste liikide võimalikust kohanemisvõimest sarnastes tingimustes.

Üks uuringu autoritest, dr Matthew Breen, märkis: «Kui suudame välja selgitada, kas koerte geneetilised muutused on nende kogetud keskkonnamõjude tulemus, võime mõista, kuidas nad on suutnud nii vaenulikus keskkonnas ellu jääda. See võib aidata meil paremini ette valmistuda, kuidas kaitsta loomi ja inimesi sarnaste ohtude eest tulevikus.»

Sellised teadmised võivad aidata inimkonnal paremini toime tulla võimalike keskkonnakatastroofidega ning leida viise, kuidas kaitsta nii loodust kui ka inimesi.