:format(webp)/nginx/o/2024/10/02/16391987t1h0afb.jpg)
Kui koera perre võtmine on tavaliselt läbimõeldud otsus, siis pisiloomade nagu hamstrite, jäneste ja papagoide võtmisesse kiputakse sageli kergekäeliselt suhtuma.
Tegelikkuses vajavad aga ka need loomad rohkelt hoolt ja tähelepanu ning neile peavad olema tagatud eluks vajalikud tingimused. Seda kõike kiputakse aga sageli unustama.
Lisaks tegutseb ka pisiloomade müüjate hulgas millerdajaid ehk neid, kes loomi ebaeetiliselt paljundavad. Selliseid vabrikuid on aga väga raske avastada.
Aeg-ajalt jõuab meediasse lugusid kassi- või koeravabrikute avastamise kohta, kus loomi on peetud väga äärmuslikes tingimustes. Kui neljajalgsete sõprade puhul on probleemi võimalik ühel hetkel märgata kaasneva lärmi või haisu tulemusena, siis pisiloomade puhul on olukord keerulisem. Nende pidamist ja võimalikke probleeme ei pruugi kõrvalpilk märgata.
Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti lemmiklooma heaoluteenuste juht Hellika Landsmann tõdeb, et pisiloomade väärkohtlemise ja millerdamise ehk nn vabriku (puppymill – kutsikaveski) pidamise lood on alati erilised. Pisiloomade all peab ta silmas näiteks küülikuid, merisigu, papagoisid, Aafrika hiidtigusid. «Nende avastamine on tihtipeale juhus. Kuna pidamistingimuste kohta on teadlikkus sageli madal, siis looma väärkohtlemist nähes ei pruugita seda isegi ära tunda,» märgib ta.
Kassidest ja koertest teavitatakse, kui nähakse näiteks aknalaual suuremat hulka kasse või korteriukse vahelt naabri kõhna ja silma järgi nälga jäetud koera. Suurele hulgale loomade pidamisele tõmbab sageli tähelepanu hais ja lärm. Pisiloomi seevastu on sageli võimalik vaikselt ja märkamatult pika perioodi vältel salaja pidada.
«Ka loomapoodides või loomi abistavates organisatsioonides ei ole alati piisavat teadlikkust muude loomade kohta ja nii võib pisiloom sattuda koju, kus tema heaolu ei ole tegelikult tagatud. Väga tähtis on teha põhjalikku eeltööd, kas kodu pakub selle looma jaoks sobivaid elutingimusi,» selgitab Landsmann.
Looma võttes võtab inimene endale ka vastutuse tagada looma heaolu. Looma võtmise otsus peab olema kaalutletud ning endale tuleb hästi selgeks teha, millised on looma toitumisvajadused ja milliseid pidamistingimusi ta vajab näiteks ruumi või seltsilise mõttes. «Vähem tähtis pole eelinfo otsimine, millised on selle loomaliigi tüüpmured ja kas tema heaolu tagamiseks on meil pädevaid veterinaare, kes liiki tunnevad ja vajadusel abistada oskavad,» lisab Landsmann.
Kuigi koristamata puurid haisevad, siis ei tekita see kahtlust, et tegu võib olla ülekäte läinud loomapidamise või halvemal juhul paljunduspunktiga. Küülik ei kaeble kuuldavalt, kui puur on tema jaoks imetilluke ja tema lihased on kärbunud, Aafrika hallpapagoi ei näita välja, kui tema ainsaks toiduks on spagetid ja välja on kujunenud anoreksia. Stepikilpkonna täisväärtuslikuks eluks on ülioluline UVB-lamp, mille kõrgus, põlemise aeg ja asukoht mängivad olulist rolli, kuid temagi ei teavita sellest omanikku ega kedagi teist.
«Tihtipeale võetakse lapsele esimeseks koduloomaks näiteks hamster, arvestamata, et tegu on öise eluviisiga loomaga, kellelt ei maksa eeldada päeval rõõmsat toimetamist. Kui selle tulemusena kaob huvi looma vastu, viib see kergesti tema eiramise või koguni hülgamiseni. Vastutus lasub aga ikkagi täiskasvanul, kes tegi looma võtmise otsuse,» räägib Landsmann. Ta lisab, et ka loomapoe müüja võiks vastavat infot jagada, kuid sellele ei saa lootma jääda. Põhjalik eeltöö võiks mõnedki muret tekitavad juhtumid, kus loomad saavad viga või neid koheldakse halvasti, ära hoida.
Pisiloomi müüakse aktiivselt lisaks müügiportaalides ning aktiivsus sõltub ka hooajast. «Kevadpühadel, mille sümboliks on jänesed, muutuvad ühtäkki küülikud väga armsaks ja nende koju lemmikuks võtmine saavutab haripunkti. Küülik koduloomana ei ole midagi uut ega eksootilist, samas teadlikkus nende pidamistingimuste ja vajaduste kohta on kesine. Kõige olulisem siinkohal on teada, et küülik, kes võib elada 8–12-aastaseks, ei ole ei puuri ega süleloom,» toob Landsmann välja.
Küülikud on väga sotsiaalsed ja eneseteadlikud loomad, kes armastavad väga palju liikuda. Selle teevad nad üsna ruttu ka omanikule kodus selgeks, kui juhtmed pole hoolikalt peidetud või tapeedinurk korralikult kinnitatud. Õues jumaldavad küülikud urgude kaevamist ning lillepeenras lesimist peavad nad suurepäraseks ajaveetmise viisiks, mis aga loomaomanikule ei pruugi meelt mööda olla.
«Ka küüliku menüü vajab hoolega läbimõtlemist,» lisab Landsmann. «Poelettidel võib näha palju värvilist kraami küülikute jaoks, kuid see pole enamasti neile kaugeltki sobiv ja tervislik valik. Kui pühad läbi ja küülik suuremaks kasvab, kaob pahatihti ka huvi tema kui lemmiklooma vastu. On neid, kes lukustatakse puuri pahanduste ärahoidmiseks ja on neid, kes jõuavad maagiliselt varjupaiga ukse taha, autode vahele silkama või metsa.» Nii kasvab üles järgmine põlvkond teadmisega, et kui loom ei meeldi, võib ta hüljata.
Müügiportaalid on kuulutusi täis ja see jätkub, kuni on ostjaid. Liigi- ja värvirohke on valik ka loomapoodides. Kui loomaomanik lähtub ka oma ostuotsuses sellest, et tal on loomast kahju, siis suures plaanis annab see ikkagi tootmisele ainult hoogu juurde ja tulemuseks on veel rohkem kehvades tingimustes sündinud ja peetud loomi.
«Nii nagu ka kasside ja koerte puhul, on ka pisiloomade puhul tarvis jälgida, kellelt loom võetakse ja kelle äri toetatakse. Pädev kasvataja omab teadmisi looma vajaduste kohta, oskab anda nõu, millise arsti poole pöörduda ja kuidas kodu muuta loomakindlaks.»
Kõike toodut silmas pidades on kõige loomasõbralikum võtta oma uus lemmik varjupaigast. Andes teise ringi loomale võimaluse, suudame vähendada tagajärgedega võitlevate organisatsioonide koormust ja mõjutada samm-sammult ka vabrikute vähenemist. Lemmiklooma võtmine tähendab vastutuse võtmist, sest loom sõltub omanikust, ja selleks rolliks tuleb valmis olla. «Armastame ja austame enda kaaslasi, olgu nad karvased, sulelised või näiteks uimedega!» paneb Hellika Landsmann südamele.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)