TASUB TEADA ⟩ Neid lemmikloomi ohustab kuumarabandus rohkem kui teisi

Pärsia kass on oma kitsamate hingamisteede tõttu suuremas ülekuumenemise ohus. Foto: Shutterstock / illustreeriv

Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku loomaarstid annavad nõu, kuidas toimida, kui lemmikut on tabanud kuumarabandus.

Kuumarabandus, tuntud ka kui hüpertermia, on eluohtlik seisund, kus looma kehatemperatuur on tõusnud üle normi piiri. Koerad ja ka teised lemmikloomad on kuumuse suhtes väga tundlikud, sest nad ei suuda oma kehatemperatuuri jahutada higistades, nagu inimesed seda teevad. Neil on käpapadjandites ja nina ümber vaid mõned higinäärmed ja enda jahutamiseks eraldavad nad soojust eelkõige hingeldades.

Kuumarabandus võib tekkida ka juba madalate temperatuuride juures, kui loom on jäetud näiteks autosse, päikselisse kohta või umbsesse ruumi. On palju tegureid ja olukordi, mis aitavad kaasa sellele, miks loomadel kuumarabandus tekib. Need tegurid on peamiselt seotud keskkonnatingimustega, kuid mõned lemmikloomad on tõu või olemasolevate meditsiiniliste põhjuste tõttu suuremas ohus.

Tekkepõhjuseid: kõrge õhutemperatuur ja -niiskus, piisava õhuvoolu/ventilatsiooni puudumine, puudub võimalus päikese eest varjuda, joogivee puudus, autodesse jäetud lemmikloomad.

Lemmikloomad, kes on kuumarabanduse suhtes vastuvõtlikumad:

• väikesed lemmikloomad, sealhulgas linnud, närilised ja tuhkrud võivad olla suuremas kuumarabanduse ohus, sest need loomad on sageli puurides ega saa liikuda jahedamatesse kohtadesse;
• noored või vanad loomad;
• äärmiselt aktiivsed loomad, nt töökoerad;
• paksu karvaga loomad;
• ülekaalulised ja rasvunud loomad;
• brahütsefaalsed tõud – mopsid, buldogid, pärsia kass;
• erinevate terviseprobleemidega loomad – hingamisprobleemid, südameprobleemid, neuroloogilised haigused.

Kuumarabanduse sümptomid:

• lõõtsutamine,
• suurenenud ilavool,
• igemevärvuse muutus,
• nõrkus,
• oksendamine ja kõhulahtisus,
• lihasvärinad ja krambid.

Kuumarabanduse ravi võib olla keeruline ja hõlmab sageli intensiivset ravi ja jälgimist:

• aktiivne jahutamine,
• vedelikteraapia,
• täiendava hapniku andmine,
• sümptomaatiline ravi,
• vereanalüüsid elundite funktsiooni kontrollimiseks.