Kristel Kruustükil oli lapsepõlves eksootiline lemmikloom: kaks korda leidsime ta surnuaiast

Kristel Kruustük Foto: Testlio

Üks Eesti edukamaid naisettevõtjaid Kristel Kruustük rääkis Lemmiku digiajakirjale antud pikas intervjuus sellest, miks ratsutamine tema jaoks nii oluline on. Muu hulgas avaldas ta põneva fakti oma lapsepõlvest.

Nimelt oli Kristelil üks väga eksootiline lemmikloom. 1993. aastal, kui Kristel sai 4-aastaseks, kinkis vanaema talle kilpkonna, kelle nimeks sai Kiki ja ta elas koguni 25-aastaseks. «Oli selline kodukilpkonn, kes kõik pikad Eesti talved veetis siseruumides. Kuna elasime tol ajal ridaelamuboksis, siis kilpkonn elas meiega vabalt teisel korrusel voodite ja kappide all. Kui tuli talv, läks talveunne ja veetis selle vanni all,» meenutab ta.

Samal teemal

Lemmik

20. mai

Suur lugu

Kristel Kruustük avaldas, kui palju hobuse pidamine maksab: ratsutamine on palju raskem ala, kui välja paistab

Kristeli mälestuste järgi magas kilpkonn hästi pikalt. Läks juba enne jõule magama ja veetiski neli kuud vanni all. Ainult siis, kui vannialuse kapi uks lahti teha, sai taskulambiga näha, kas ta on seal ikka alles.

Kevadel tõsteti Kiki ka murulapikesele, kus ta toimetas hommikust õhtuni, kaevas ennast rooside alla magama, sõi muru ja nautis täiega elu. Oma pika elu jooksul suutis Kiki aga isegi kaks korda kodust plehku panna. «Hakkasime õhtul otsima, aga ei leidnud teda kusagilt. Kaks nädalat läks mööda, kuni ühel päeval oli stendi peale pandud A4 paber, kuhu oli joonistatud kilpkonna pilt ja kirjutatud, et on leitud kilpkonn. Helistasime sellel numbril, sest et Kose on väike koht ja ega liiga paljudel inimestel ei saa kilpkonna olla,» meenutab Kristel esimest korda, kui Kiki kaduma läks.

Kristel ja Kilpkonn Kiki. Foto: Kristel Kruustüki erakogu

Kilpkonn oli suutnud põgeneda uskumatult kaugele ja väga ootamatusse kohta. Tuli välja, et ta oli läinud üle põllu kahe kilomeetri kaugusele ja peitnud end surnuaeda. Surnuaeda põgenes ta hiljem veel ka teist korda.

Kiki oli väikest kasvu, mahtus kahe peopesa peale, aga suure isuga – mugis marju ja võilillelehti. Kuigi tervis oli tal üldiselt hea, käis Kristel loomaga ühe korra ka veterinaari juures. «Aga sel ajal polnud veterinaaril liialt kogemust ja ta pidi kellegagi nõu pidama, et mis teha tuleks.»

Lisaks kilpkonnale on Kristeli peres erinevatel aegadel olnud saksa lambakoerad. «Koerad on alati ka olnud väga suur osa minu elust. Vanavanematel on olnud koerad ja nendega on hästi tore olnud üles kasvada.»

Kristeli pere enda esimene saksa lambakoer Cina jäi kahjuks auto alla, aga selle lühikese aja jooksul, mis ta nendega oli, tõi ta ilmale lausa üheksa kutsikat. «Mäletan siiani, kuidas nad meil kodus ringi jooksid. Ükskord pääsesid nad kõik maja peale jooksma ja korraldasid paraja segaduse – kõik diivanid ja linikud oli puruks rebitud.»

Kristel koos teise saksa lambakoera Ottoga. Foto: Kristel Kruustüki erakogu

Kristeli hobusest ja sellest, kui palju see põnev hobi maksab, saad pikemalt lugejada digiajakirjast Lemmik.

Loe pikemalt digiajakirjast Lemmik!