Varjupaigast kassi võtnud naine: igal vabal hetkel leidsin end taas tema puuri juurest

Lennart Foto: Pesaleidja

Hallil oktoobrikuu päeval sattus Pesaleidjasse tumepruuni koheva kasukaga kassipoeg Lennart. Loomake oli varjupaika jõudes väga raskes seisus – lisaks sellele, et kass oli seenhaiguse tõttu poolenisti karvutu, diagnoositi tal ka kassikatk. Lennart oli pideva järelevalve all ning Pesaleidja töötajad hoidsid pöidlaid, et kass hakkaks paranemismärke näitama.

Pesaleidja MTÜ kommunikatsiooni- ja turundusjuht Marlene Neiland otsustas kassile kodu pakkuda ning jagab oma kogemust.

«Ei möödunud kaua, kuni olin väikesest vaprast loomast täiesti võlutud. Igal vabal hetkel leidsin end taas Lennarti puuri juurest. Nähes, et ma tulen, upitas ta end puuriserva najale püsti ning jälgis mind oma tumedate uudishimulike silmadega. Aeg-ajalt hakkasin puuriust avama, et saaksin kassipoissi paremini silitada (päris välja teda ju seenhaiguse tõttu lubada ei saanud). Aga üks oli kindel – Lennart tuleb terveks saades minu juurde elama! Nii ka läks.

Olime elukaaslase Rauliga juba pikalt teise kassi võtmist planeerinud ning tundsime vurrulises ära pereliikme, kellest olime seni veel puudust tundnud. Ootasime poolteist kuud Lennarti plaanijärgse ravi lõppemist ning siis oli aeg käpakesed kodu poole seada.

Marlne ja Lennart. Foto: Erakogu

Esimesed päevad päris oma kodus olid Lennarti jaoks stressirohked. Meie esimene kiisu Daisy polnud nooremast vennast sugugi vaimustuses ning veetis ülejäänud õhtu diivani all mossitades. Eriti solvunud oli kassipiiga minu peale –iga kord kui talle lähenesin, kostis tasane urin, mis kandis tõenäoliselt sõnumit: «Emme, kuidas sa võisid?!» Lennartile tegime esialgu vannituppa mõnusa pesa, et ta saaks rahulikult uue keskkonnaga harjuda. Seni puurielu elanud kassipoisi jaoks oli ka meie väike vannituba harjumatult suur ruum ning mõnda aega ta lihtsalt istus ühe koha peal. Ei taibanud vist kohe ära, et nüüd on tal vabadus minna, kuhu ise soovib.

Paari päeva möödudes julgesid kassid juba üksteist vaikselt uudistada. Daisy oli endiselt pahur ja üritas põngerjale kohta kätte näidata, ent Lennart vaid vaatas teda suurte silmadega ega teinud sellest suuremat numbrit. Paari nädala möödudes olid kassid juba omavahel harjunud. Selleks ajaks olid uuel pereliikmel selged kõikvõimalikud korteri nurgatagused ja läbi nuusutatud kõik huvipakkuvad objektid.

Praeguseks on Lennart osa meie perekonnast kolmandat kuud ning on selle lühikese aja jooksul tohutult kasvanud. Meie kolmeaastase Daisyga on juba täpselt ühte mõõtu. Kiisude omavaheline läbisaamine on hea. Nagu väikesele vennale kohane, käib Lennart õele vahel närvidele – üritab ta saba varitseda, tahab pidevalt mängida ja noolib takkapihta veel Daisy kätte saadud palakesi. Ometi on Daisy sisimas õnnelik, kuna nüüd ta ei pea enam üksi kodus olema, kui ema-isa tööle lähevad ja alati on keegi, kellega soojal vannitoapõrandal kaisus pikutada.

Lennart ja Daisy. Foto: Erakogu

Kuigi Lennart on küllaltki suurt kasvu kassipoiss, on ta iseloomult laps mis laps. Daisy filigraanseid hüppeid ei õnnestu tal veel kuidagi järele teha. Hüpeteks hoogu võttes käivad tagakäpad parketil nii kõvasti ringi, et välja tuleb vaid väike potsatus. Ja vanema õe sabas mööda köögikappe käies õnnestub tal maha ajada kõik pudelid ja potsikud, mis tee peale ette jäävad. Aga harjutamine teeb meistriks! Joostes võtab väike Lennart juba suuri kiiruseid üles ning kõik vahvad kassimängud on tal ammuilma selgeks õpitud.

Lennart on tohutult uudishimulik ja eriti suurt huvi tunneb ta mõistagi erinevate roogade ja lindude vastu. Vahel paneme kodus linnusaate mängima ja siis on kiisud vähemalt pooleks tunniks teleka ette naelutatud. Toidu koha pealt pole kassipoiss sugugi valiv – kausid lakub ta alati laitmatult puhtaks ning pistab nahka ka Daisyst järele jäänud palakesed. Õhtusöögi valmistamisel üritab Lennart abiks olla, nuusutades üle kõik köögikapile paigutatud toiduained ning üritades vahel siit-sealt ka midagi degusteerida.

Olime elukaaslasega teise kassi võtmist pikalt kaalunud ning soovisime pakkuda kodu just varjupaigakiisule. Nii saime anda oma panuse, et vähemalt üks vurruline ei peaks aastateks kassituppa või puuri konutama jääma.»