Loomaarst selgitab, kui kallis kliinikus käimine tegelikult on

, Pesaleidja loomakliiniku arst
Copy
Loomaarst Egeli Kirk
Loomaarst Egeli Kirk Foto: Erakogu

Sageli loeme varjupaikade lugudest välja raviarveid, mis näivad esialgu ulmelised. Milliseks võivad loomakliinikute hinnad aga reaalsuses kujuneda ja miks? Loomaarst Egeli Kirk annab vastuse küsimusele, mis varjupaikade sotsiaalmeediakanalitest vähemalt kord nädalas läbi käib: «Miks see nii kallis on?».

Tartu Väikeloomakliiniku stomatoloog ja kirurg Egeli Kirk selgitab, et üldiselt jaotuvad loomaarsti juures käigud kaheks: planeeritud ja planeerimata visiidid. Planeeritud visiitide hulka kuuluvad näiteks vaktsiinid, tervisekontrollid, hambaprotseduurid ja veel palju muud. Seevastu planeerimata visiidid tekivad järsult, näiteks kui loom on vigastada saanud või ühtäkki tekivad suured muutused käitumises.

Kirk toob välja ohu märgid, mille esinedes peaks loomaomanik kindlasti kliinikut külastama: «Kindlasti on üheks märgiks muutused mentaalsuses - loom muutub peiduliseks, ei taha kontakti või keeldub söögist. Samuti on SOS-olukorrad need, kus loom käib kastil, aga uriini või rooja ei väljuta. Rääkimata värsketest haavadest ja vigastustest.»

Millised on ligikaudselt erinevate protseduuride maksumused?

Hinda on üldiselt keeruline öelda, kuid toon välja mõned suuremad alad:

  • hambaprotseduur - hind alates 300 eurost;
  • pehmekoe kirurgia (v.a planeeritud kastreerimine või steriliseerimine) - alates 250 eurost;
  • sisehaigused - enamasti alates 175 eurost;
  • steriliseerimine ja kastreerimine - alatest 75 eurost;
  • ortopeediline kirurgia - alates 750 eurost;
  • urineerimismurega loom - alates 100 eurost;
  • eriarstide vastuvõtud - alates 150 eurost;
  • vaktsineerimine - alates 25 eurost;
  • kiibistamine - alates 15 eurost.

Mis kipub olema kõige kallim ja miks?

Lõplikku hinda on keeruline öelda, kuna iga loom on erinev ja mure individuaalne. Mida kitsama suunitlusega spetsialist, seda kallim on ka teenus. Arst on kulutanud aega ja raha, et saavutada oma teadmiste pagas - kui tahame parimat, siis maksame selle kliendina ka kinni.

Väga kulukaks võib kujuneda sisehaiguste diagnostika, mida tehakse juhul kui loom pole mitu päeva söönud või kipub palju oksendama. Sisehaiguste diagnostika hõlmab vereproove, ultraheli ja röntgenit. See on minimaalne kava. Kui kliinik on soetanud hea varustuse (nt heal tasemel ultrahelimasina), on protseduur tõenäoliselt kallim, kuna pikemas perspektiivis maksab klient masina nii-öelda kinni. Heal tasemel ultraheli masinate hind algab 25 000 eurost.

Hinnas peavad kliiniku jaoks sisalduma: töötajatele tehtavad kulutused, masinapargi soetamise kulud, materjali kulud ning kommunaal- ja halduskulud. Kuna tegemist on eraettevõttega, siis peab OÜ tooma omanikule kasvõi minimaalset kasumit.

Paljudele jääb vist arusaamatuks, et loomale tuleb enne probleemi tuumani jõudmist teha vahel kõikvõimalikud uuringud, mis moodustavad suurema osa summast.

Loomade puhul on probleemi tuumani jõudmine nagu detektiivitöö. Arstid peavad panema pildi kokku erinevatest jupikestest:

  • omaniku ütlused (kahjuks ka valetatakse, varjatakse või lihtsalt ei teata looma tegemistest midagi);
  • looma välimiku ülevaatus - enamasti ei anna loom märku, kui tunneb mõõdukat valu. Kuna loom ei oma teadlikkust selles osas, et probleemi on võimalik kliinikus lahendada, siis ei saa ta ka teadlikult probleemile tähelepanu suunata. Peame mõistma nii looma kehakeelt kui käitumist (nt loom ei taha pissida liivakasti, kuna seostab seda valuga);
  • analüüsid - vereproovid, kujutav diagnostika ja proovide võtmised. Arst peab proovima läbi numbrite ja piltide leida selle koha, mis muret valmistab. Kõik analüüsid võtavad aega, tehnikat ja teadmisi. Lisaks ei ole olemas ühte analüüsi, mis annaks vastuse igale küsimusele. Sageli peab diagnoosini jõudmiseks saama mitu diagnoosi kinnitavat vastust;
  • ravi määramine - Kas loom reageerib ravile? Kas omanik üldse annab kodus ravimeid nii nagu paluti? Kas ja kuidas on loomale üldse võimalik ravimit anda?;
  • lisaanalüüsid.

Kommentaariumites näeb ikka ja jälle kirju stiilis, et haiged ja kodutud loomad tuleks magama panna ja mitte nende peale ressursse raisata - mis seisukohal oled sina?

See ongi suures osas maailmavaateline küsimus ja on täiesti normaalne, et iga inimene mõtleb erinevalt. Mina arvan, et inimese ja looma elu vahele ei ole mõistlik paralleele tõmmata, kuid mulle tundub, et empaatilised ja kaastundlikud inimesed leiavad aega ning raha nii loomade kui inimeste jaoks.

Kuna loomadele mõeldud MTÜ-d töötavad enamasti annetuste baasil, saab iga inimene oma arvamust avaldada annetust tehes või tegemata jättes. Olles ise aastaid koduta loomadega tegelenud, olen pigem näinud seda, kuidas koduta loomast võib saada ideaalne lemmikloom ja kaaslane.

Kuna MTÜ-de ressursid on piiratud, siis kindlasti tuleb teha otsuseid osaliselt teisiti kui eraomandis loomadega. Kui MTÜ on juba looma enda hoole alla võtnud, on ta omaniku seisuses ja peaks enda poolt tegema kõik, et looma mure välja selgitada ning otsustama, kas terviseprobleemi saab antud tingimustes ravida.

Millisel juhul on mõistlik hakata looma ravima ja millisel mitte?

Näiteks siis, kui loomal on muidu tervis korras, kuid hammaste seisukord kohutav. Protseduuri hinnaks kujuneb umbes 350-450 eurot, millele lisanduvad vajadusel ka vereproovid. Antud summa on varjupaikade jaoks suur, kuid tõenäoliselt saab probleem pärast visiiti lahendatud ning loom minna uude koju.

Teise näitena toon välja loomad, kes on leitud vigastustega, mida on võimalik parandada (autoõnnetused ja luumurrud). Orienteeruv kulu võib olla 1200-2000 eurot. Kui pärast protseduuri saab loom elada kvaliteetset elu ning on heas seisus, siis tasub selle peale raha panustada.

Kui loomal on soolestikus kergesti eemaldatav kasvaja, siis on igati mõistlik vastavad protseduurid läbi viia. Kui aga kasvaja on väga ulatuslik, siis pole varjupaiga loomadele mõistlik osalist eemaldust teostada (looma eluiga pikeneks ehk 3-6 kuud).

Mis arvad, kuidas oleks võimalik Eestis loomapidamiskultuuri edendada ja millises seisus oleme sellega praegu?

On aspekte, mida on võimalik tugevalt parandada ja on aspekte, millega on kõik korras. Mulle tundub, et inimesed ei karda arste ja käivad ka väiksemate muredega visiitidel. Samuti on Eesti inimene valmis raha välja käima eriala spetsialistide külastamiseks: kardioloogid, stomatoloogid, neuroloogid jne. Looma võetakse kui võrdset pereliiget.

Puudulikkus väljendub eelkõige selles, et endiselt on meil kevad-suvisel hooajal tuhandeid kassipoegi ja pesakondi, kes ei ole kellegi omandis. See tähendab, et inimesed ei steriliseeri ega kastreeri oma looma ja lasevad neil vabalt ringi käia. Süüdi on korraga nii need, kes lasevad ringi käia kastreerimata isastel kui ka need, kes omavad vabakäigul steriliseerimata emast kassi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles