Hoiatus!

• Eesti on Euroopa Liidus üks kõige suurema kanade puurispidamise osakaaluga riik
• Ligi 13 00 inimest soovivad kanade puurispidamise keelustamist
• Kümnete lindude surm on kanalates igapäevane nähtus

«Metalltorud, mis peaksid kanalas õrre funktsiooni täitma, on tegelikult hoopis eluohtlikud,» ütleb kuus nädalat Eesti suurimates kanafarmides töötanud Mirjam ja kirjeldab õudusi, mida pidi iga päev pealt nägema.

Mina olen Mirjam ja ma töötasin kuus nädalat Eesti suurimates puurikanalates, kus toodetakse peaaegu kõik Eesti puurikanamunad. Olen terve elu loomade vastu suurt huvi tundnud ja nendega ka tööalaselt seotud olnud. Läksin kanalatesse tööle, sest tahtsin ise näha, kuidas need linnud meie riigis elavad, kes tavapäraselt meie pilkude eest kiivalt varjatud on. See on minu kogemuslugu ehk ühe tüüpilise tööpäeva kirjeldus, mille farmis töötades kirja panin, et see endast välja saada. Nüüd otsustasin seda ka teiega jagada.

Kannatuste lõhn...

Kui siseneda kanalasse, kus on üheskoos kümneid tuhandeid linde, tunned esimese asjana üht kindlat haisu. Esmalt ei tundugi see nii hull, kuid pärast seda, kui oled päevast päeva läbi elanud seda, mida all kirjeldan, muutub hais esimeseks märguandeks kannatustest, mida pead talitajana farmis nägema. Kõrvu kostab kanakoori ärev kaagutamine ja masinavärgi müra, mis munatootmisega kaasneb.

Talitaja töös on kõige tähtsam tagada munade sujuv liikumine kanalast sorteerimisliinile, kust edasi liiguvad munad pakkimisse. Kanalas veerevad munad puuride kaldpõrandatelt ise vastu traati, mis nende hoogu pidurdab. Kui traat automaatselt üles liigub, vabanevad munad lindile ja munad liiguvadki kanalast välja. Munade liikumist võib takistada katki läinud pidurdustraat, keerdu läinud munalint või kõige sagedamini surnud kana, kelle jalad või pea on munalindi peal.

Muidugi on oluline jälgida, et söödaketi liikumisel ei ole takistusi ja kontrollida, et jooturites on vesi olemas. Tähtis on, et korraga ei hukkuks massiliselt kanu vee või sööda puudumise tõttu. Kümnete lindude surm on aga igapäevane nähtus.

Puurikanala masstootmises peetakse ühes hoones koos kuni 50 000 lindu. Foto: Nähtamatud Loomad

Peamine tööülesanne: laibakoristus

Ühes lõputuna tunduvas kanala hoones on koos ligi 50 000 kana. Nad on üheksas puurireas, igas reas üksteise peal on neli kanadega täidetud korrust. Mulle ei mahu pähe, et üks talitaja vastutab kahe kanala ehk 100 000 kana eest. Seaduse järgi peaksin kõigi nende lindude heaolu jälgima, kuid tegelikult pidin puurivahed läbi käima vaid surnud kanade otsimiseks ja sedagi vaid ühel päeval üks pool kanalast ja teine päev teine pool, et peale kanalaipade korjamise jõuaks ka koristada.

Kümnete lindude surm on aga igapäevane nähtus.

Kui kõik toimib, siis saabki alustada surnud kanade korjamisega. Seda tehakse taskulambi abil: äkilise valguse peale kanad ehmuvad ning jooksevad küünteklabina ja hirmunud kaagutamise saatel puuri teise otsa kokku. Elutud laibad leiab nii nende vahelt kergemini üles. Ära ei põgene ka need, kes on puuris paikneva metalltoru alla kinni jäänud ja leidub ka neid, kelle jalg on puuri metallkonstruktsiooni vahele kinni jäänud. Niisiis, metalltorud, mis peaksid kanalas õrre funktsiooni täitma, on tegelikult hoopis eluohtlikud. Torud on puuripõrandast sellisel kõrgusel, et kana ülakeha mahub sinna vahele ära, kuid taguots võib kinni jääda. Kui jalad ka veel põrandavõrest siplemise tõttu läbi vajuvad, siis ei ole tal mingit võimalust sealt lahti pääseda. Saan juba esimestel päevadel selgeks, kuidas kanad metallkonstruktsioonist välja kangutada. Alguses tundub, et need õrnad linnud ongi lootusetus olukorras, kuid hiljem mõistsin, et jõu rakendamine on ainus võimalus neid aidata.

Mirjam Näkk. Foto: Nähtamatud Loomad

Kinnijäänud kanade saatus sõltubki sellest, kas talitaja märkab ja aitab ta sealt välja või ei vaevu. Piina ja kannatusi on puurikanalas nii palju, et võin ainult arvata, et põhjus, miks osad talitajad kinnijäänud kanasid ei aita, on enesesäilitusmehhanism. Selleks, et suuta sellises kohas töötada, on ilmselt vajalik ära unustada, et tegu on tundevõimeliste elusolenditega.

Surnud kanad kogusime kanala tagaukse juurde suurde hunnikusse. Nii surnud kui elusaid kanu kantakse kana ühest jalast kinni hoides, sest nii mahub mõlemasse kätte neid rohkem. Peopesas on tunda, et see on kehaosa, samasugune nagu inimese sõrm.

See kana oli puuris oleva toru alla kinni jäänud ja ilma abita sealt enam välja ei pääseks. Foto: Nähtamatud Loomad

Iga päev kohtab linde, kes enam liikuda ei jaksa või kes peidavad oma pead söödarenni ääre alla, sest see on ainuke koht, kus oma pead kaitsta. Puurikanala stressirikastes tingimustes, kus kanadel puuduvad igasugused tingimused, et rahuldada oma loomuomaseid vajadusi ja tegeleda muude asjadega, juhtub sageli, et puurikaaslased nokivad kana, kellel on tekkinud haav. Kõige jubedam oli näha seda, kuidas puurikaaslased ühe kana verist taguotsa nokkisid ja kana mu silme all hinge heitis, tehes veel viimased tõmblused.

Kõige jubedam oli näha seda, kuidas puurikaaslased ühe kana verist taguotsa nokkisid ja kana mu silme all hinge heitis, tehes veel viimased tõmblused.

Vigastatud kanade aitamiseks puuduvad võimalused

Seaduse järgi tuleb vigastatud kana teistest eraldada ja kutsuda veterinaar. Tegelikkuses ei maksa üksikisendi elu tööstusfarmides midagi ja vigastatud loom jäetakse saatuse hooleks. Seal ei olnud ühtegi tühja puuri, kus vigastatud kana saaks teistest eraldatuna taastuda. Ausalt öeldes on eraldada ka jabur, kui ühes kanalas on nii palju veriste haavadega kanu, et vaevu jõuab neid kokku lugeda. Tavalised on tiiva- ja jalavigastused. Kas verest tilkuvad või kuivanud ja paistes haavaga jalad, millele ei saa toetada. Samuti on tavalised verised kloaagid ja sealt tulnud verised munad. Ilmselt on see ka üks tavalisem surma põhjus, sest surnutel on tihti kloaak avatud ja verine.

Kanadel on puurikanalas oma vigastamiseks palju võimalusi. Selle kana kõrbenud pea on ilmselt tekkinud sellest, et ta on läinud vastu elektrit täis traati, mis puuri äärde paigutatud on. Foto: Nähtamatud Loomad

Veterinaar küll aeg-ajalt külastab farmi, kuid seda vaid proovide võtmiseks, et jälgida ega farmis linnugrippi ja salmonelloosi pole. Eesmärk jällegi vältida kanade massilist hukku ja töösturitele majanduslikku kahju. Mitte selleks, et kanade kannatusi leevendada.

Mõni võib ka öelda, et talitaja saab ju teha halastussurma. Jah, kuigi ma armastan loomi ja pean iga elu väärtuslikuks, siis puurikanalas töötades uurisin ka selle võimaluse kohta, sest keegi ei vääri päevade kaupa piinlemist ja see tundus ainus viis kanade aitamiseks. Leidsin kanalast linnu, kelle suu oli verd täis vajunud ja kes vaikselt piineldes oma surma ootas. Uurisin teiselt töötajalt, kas on midagi, mida saaksime selle kana heaks teha, olgu selleks siis kasvõi halastussurm. Teine töötaja hukkas selle kana mu silme all. Siiski vigastatud kanu on meeletult ja isegi see ei oleks mõeldav, et kanalas oleks eraldi töötaja, kes käib päev otsa puuriridade vahel ringi ja hukkab kanu. Kusjuures seaduse järgi on lubatud ühe inimese kohta tappa 70 lindu päevas.

Niigi on tavaline poole tööringi pealt leida umbes 30 surnud kana. Mõnikord on laibad mitu päeva märkamata jäänud ja juba lagunevad. Tavaliselt on nad puuri traatpõranda külge kinni jäänud ja neid peab sealt lahti rebima. Seal on tolmune ja palav. Katki nokitud surnud kanad haisevad kohutavalt, eriti kuna nad lamavad seal tavaliselt kaks päeva, enne kui neid leian. Neid laipu on igasugustes asendites ja mõnel võib kael selgrooni paljaks söödud olla.

Surnud kana tuleb koristada ka ülemistelt korrustelt ja sinna pääseb ratastel käru-redeliga, millega tuleb end mööda 100 meetri pikkust koridori edasi vedada. Koristan sealt juba 10. surnut – see haiseb, see on rõve. Liigun edasi ja veel kaks surnut kõrvuti. Ma ei oska öelda, kuidas mõned inimesed seda tööd aastaid teevad, ilmselt on nad enesekaitseks ära unustanud, et need on tundevõimelised õrnad olendid. Ei ole sugugi tavapäratu näha kanu oma surnud liigikaaslasi sõna otseses mõttes söömas. Kui seda esimest korda nägin, läks mul mitmeks tunniks süda pahaks. Kusjuures mul pole kunagi varem ükski vaatepilt südant pahaks ajanud.

Ja kõige valusam on ikka näha neid, kes on haavatud ja kelle aitamiseks olen täiesti võimetu. Eriti läks mulle hinge üks kana, kelle pealael oli suur haav. Märkasin, et minu juuresolekul jõi ta palju, ja kui teda veelgi enam vaatlesin, siis oli näha, et teised pidevalt nokivad ta peahaava. Ajasin teisi eemale ja nii sai ta sööma minna. Ta sõi isukalt, sest muidu ei olnud tal selleks võimalust, kui ma teda ei kaitsnud. Jälgisin teda mitu päeva ja tahtsin väga teda aidata, kuid lõpuks ei olnud mul ikka muud võimalust, kui ta abituna sinna jätta.

Hirm, stress ja paanika

Lisaks nendele õudustele on tavapärane, et kanadel puuduvad suled, neil on hirm ja nad on stressis. Need kanad, kes on puurivõrede vahel veetnud üle poole aasta, on juba suure osa oma sulgedest kaotanud. Kuna kanadel puudub võimalus nende loomulikeks tegevusteks, nokivad nad üksteiselt sulgi välja ja kaotavad neid puurivõrede vastu hõõrdudes. Kuna looduses on kana saakloom, siis ehmuvad nad kergesti talitajate liigutuste peale. Ka muidu on nad väga liikuvad ja sellel ajal, kui neil on tehislikult loodud päev, ei ole nad üldiselt kunagi paigal. Nii näeb neid pidevalt vastu puuri seinu rapsimas ja paaniliselt vastu lage lendamas.

Ei pea olema ekspert, et aru saada, et nendel lindudel ei ole seal hea olla. Foto: Nähtamatud Loomad

Minu jaoks ei olnud kahtlust, et neil kõigil on seal väga halb olla. Pool ööpäevast on nad kottpimedas. Nende «päev» möödub õrna tehisliku valguse käes, kusjuures alumistele puurikorrustele paistab veelgi vähem valgust. Pimedas on nad küll rahulikumad, kuid liikumisvajadus jääb rahuldamata. Igaüks meist suudab ise mõelda, mis tunne võib olla täielikult ära lõigatud nii loomulikust asjast nagu päikesevalgus.

Ligi 13 000 allkirja juba koos

Mõtlesin seal, et see on lihtsalt haige, mis süsteemi inimesed on loonud, tõeline põrgu nende kanade jaoks. See ei ole lihtsalt vangistus, vaid pigem sarnaneb koonduslaagriga, kus elu ei ole mitte midagi väärt. Ma ei näe siin muud lahendust, kui tuua see õudus avalikkuseni ja koos nõuda süsteemimuutust.

Munakanade jaoks kõrgema heaoluga süsteemid on juba ammu olemas ja mujal Euroopas laialdaselt kasutusel. Eesti inimesed arvavad, et väikeses riigis on väiketootmine, kuid tõde on hoopis see, et Eesti on Euroopa Liidus üks suurima kanade puurispidamise osakaaluga riik.

See õudus ei pea jätkuma. Aeg on küps, et minna üle loomasõbralikumale munatootmisele ja jätta minevikku see aegunud süsteem, kus loomade heaolule mingit tähelepanu ei pöörata. Keelustame puuride kasutamise munakanade pidamisel nagu on teinud juba Austria, Tšehhi ja Šveits. Ole osa sellest olulisest sammust, et luua hoolivam Eesti. Anna oma allkiri puuride kasutamise keelustamiseks kanada pidamisel SIIN.

Tekst on ilmunud ka Nähtamatute Loomade kodulehel ja avaldatud organisatsiooni loal.