/nginx/o/2023/07/05/15436546t1h7504.png)
«Hundid on kõikjal riikides, kus nad lambakasvatajatega elupaiku jagavad, alati võimalusel lambaid murdnud ja teevad seda ka tulevikus. Inimese ülesandeks on õppida lambaid kaitsma nii, et sellest ka kasu on,» kirjutab hundiuurija Laura Kiiroja ning aitab selgitada huntide käitumise tagamaid.
Suviti ilmub ajakirjanduses alati emotsionaalseid artikleid sellest, kuidas hundid lambaid murravad. Oma armastatud loomade kaotamine kiskjale on kahtlemata emotsionaalselt raske. Seda aga lehe müümise eesmärgil üledramatiseerida ning hundid «verejanulisteks mõrtsukateks» kuulutada ei ole sugugi loodussõbralik käitumine. Kahjuks on sellistes artiklites loomade käitumise selgitamise asemel ja lahenduste otsimise asemel kasutusel peaaegu alati huntide mainet kahjustavad ja hundiviha õhutavad väljendid, nagu «veretöö» või «verepulm», «peremehetsev hundikari» jne. Selline suhtumine pakub ainsaks lahendiks samuti veretöö ja verepulma – kuid olukorras, kus inimene hunte tapab, nimetatakse seda muidugi teisiti. Omalt poolt püüame infovälja tasakaalustada, selgitades natuke huntide käitumise tagamaid.
1) Hundid ei ründa lambaid sellepärast, et «nad ei mahu metsa ära».
Artiklites, kus väidetakse, et hunte on Eestis liiga palju, ei räägita peaaegu kunagi numbritest. Milline siis hundi arvukus võrreldes teiste ulukiliikidega on? Tänavust seirearuannet alles koostatakse, kuid 2022. aasta seirearuandes seisab, et 2021. aasta sügisel oli Eestis kutsikatega hundikarju 26, mis teeb üldarvukuseks veidi vähem kui 250 isendit. See on huntide arvukus sügisel ehk enne jahihooaega. Kevadeks on arvukus oluliselt väiksem – näiteks tänavusel jahihooajal anti luba küttida 90 isendit.
«Hundid «verejanulisteks mõrtsukateks» kuulutada ei ole sugugi loodussõbralik käitumine.»
Võrdluseks: 2022. aasta seirearuande järgi on Eestis 900–950 karu, 450–550 ilvest (kusjuures ilves on meil sellise arvukusega niivõrd ebasoodsas seisundis, et küttimislube juba aastaid ei anta), 100-200 šaakalit, 11 000–12 500 põtra, 12 000–13 000 metssiga, 10 500–11 000 punahirve ja 125 000–135 000 metskitse.
Loodetavasti selgitavad need numbrid, miks huntide arvukuse üle otsustamine on eeskätt poliitiline (mitte bioloogiline) küsimus. Vastus küsimusele, kas hunte on liiga palju, sõltub eelkõige sellest, kellelt küsida. Üks on kindel – looduse jaoks neid kindlasti palju pole, vastupidi.
2) Huntide kisklus lammastele ei ole midagi uut ega ebatavalist, mida juhtub ainult siis, kui hunte on liiga palju või on metsa liiga palju raiutud.
Hundid on kõikjal riikides, kus nad lambakasvatajatega elupaiku jagavad, ALATI võimalusel lambaid murdnud ja teevad seda ka tulevikus. Inimese ülesandeks on õppida lambaid kaitsma nii, et sellest ka kasu on. Uuringud on näidanud, et kõige tõhusamaks viisiks on korraliku viierealise elektriaia kasutamine koos karjakaitsekoeraga, kuid meetodeid, mida kombineerida, on erinevaid. Ainult ühest meetmest tavaliselt ei piisa.
Levinud väljendid stiilis «verejanuline» ja «tapahimuline» tulenevad ilmselt sellest, et ei mõisteta, mida tähendab surplus killing ning miks see huntide käitumises esineb. Hundid tõesti murravad lambakarja sattudes rohkem lambaid, kui nad korraga ära jõuavad süüa. Seda nähtust nimetatakse inglise keeles surplus killing. Metsikuid saakloomi, nagu põtru, hirvi, metskitsi ja metssigu, on hundil väga raske ja ohtlik jahtida. Metsiku saaklooma reaalne kättesaamise protsent nendest kordadest, mil hunt jahti alustab, on 10–20. Nälg on hundielu alatine kaaslane ning inimtekkeliste põhjuste ja teiste hundikarjadega konkureerimise kõrval üks peamisi huntide surma põhjuseid. Seetõttu on hundid evolutsiooni käigus kodeeritud kinni haarama igast võimalusest saaklooma murda. Lambakarjas on terve hunnik saakloomi, kes esiteks ennast kaitsta ei oska ning teiseks ei saa põgeneda. Hunt, kelle instinktid on arenenud selliseks, et tagada talle võimalikult suur ellujäämistõenäosus, haarab sellest võimalusest kinni ja murrab nii palju lambaid kui vähegi võimalik.
Samuti pole huntide seas haruldased metsiku saaklooma jahtimisel saadud väga tõsised ning osal juhtudel hundile isegi surmaga lõppevad vigastused: nt sõra- või sarvehoopidest tekkinud koljuluumurd, murtud ribid, sügavad torkehaavad, murtud lõualuud ja väljalöödud kihvad. Lugeja võib siinkohal arvata, et väljalöödud kihv tundub küll tühine asi, kuid kiskjale, kelle jaoks kihvad on absoluutselt ainsaks relvaks, on see suure tõenäosusega näljasurma kuulutajaks. Lambad endast niisuguseid ohte hundile ei kujuta. Seetõttu on loogiline, et iga endast lugupidav võsavillem valib võimaluse korral lihtsama saaklooma – lamba. See suurendab kõvasti tema ellujäämisvõimalusi.
3) Miks suviti, eriti augustis, murdmistest nii palju juttu on? Esiteks seepärast, et suvel on lambad karjamaadel ning puutuvad huntidega rohkem kokku. Teiseks seepärast, et hundid kasvatavad sel ajal kutsikaid ning hundikarja toiduvajadus on kõrge, samas kui liikumisvõimalused saaklooma otsimiseks on piiratud.
Augustiks on mühinal sirguvate kriimsilmamürsikute lihavajadus juba nii suur, et vanematel on keeruline neile piisavalt toitu hankida. Olukorra teeb veelgi raskemaks asjaolu, et suve teine pool on huntidele niigi väga lahja aeg, sest metsikud saakloomad on sel aastaajal kõige tugevamad ning neid on väga raske kätte saada. Näljasurm on huntide seas just suve lõpus ja sügise alguses kõige tõenäolisem. Seetõttu on augustis sageli ka lammaste murdmisi rohkem.
Tihti kuuleb väidet, et hundid õpetavad augustikuus lammaste peal oma kutsikaid jahtima – see on müüt. Kutsikate hambajälgi võib lammaste korjustel tõesti näha olla, sest kutsikad sel ajal juba vaikselt järgnevad vanematele nende jahikäikudel. Kuid lamba peal harjutades metslooma jahtima ei õpi, nii et see strateegia ei ole korrektne.
Paar näidet ajakirjanduses viimasel ajal ilmunud artiklitest, millele viitan:
Vaata huntide kohta rohkem siit.