Spetsialist selgitab: miks muutuvad koerad kurjaks ja agressiivseks?
Käitumisprobleeme näib koerte seas olevat järjest enam, sest koeri võetakse ja nendega tegeletakse rohkem ning nad on ühiskonnas nähtavamad kui kunagi varem. Sellest, miks muutub osa koeri agressiivseks ja kuidas seda probleemi lahendada, räägib Gerda Kose koertekoolist Kratt.
Agressiivsuse teemal arutledes on kõige keerulisem ehk see, et agressioonil on erinevaid definitsioone. On neid, kes defineerivad agressiooni eesmärki kui tahet suurendada distantsi enda ja ärriti vahel, ning on neid, kes defineerivad agressiooni kui püüet kedagi kahjustada või vigastada. Agressiooni peamine eesmärk loomariigis on füüsilise kontakti vältimine ja vähendamine, sest looduses võib reaalse võitluse tagajärjel hukkuda nii kaotaja kui ka võitja. Seetõttu näiteks jahikäitumist (sh saagi murdmine) sageli agressiooniks ei nimetata või siis eristatakse ritualiseeritud agressiooni (kahju vältiv) ja pärisagressiooni (kahjustav). Mõnikord eristatakse hirmuagressiooni ja pärisagressiooni vastavalt sellele, kas koera motivatsioon on distantsi ärritiga suurendada või teha tollele reaalset kahju, paraku võivad need motivaatorid konfliktiolukorras välgukiirusel vahetuda või omavahel kattuda. Nii koeratreenerite omavahelises suhtluses kui ka vestlustes õpilastega võiks seetõttu olla esikohal konkreetsete käitumiste kirjeldamine (koer lidutab kõrvu, kortsutab koonu, uriseb, hammustab...). Siis saame olla kindlad, et räägime ühest asjast.
Millised on põhilised probleemid, millega sa koeratreenerina kokku puutud? Kui palju puutud sa oma töös kokku agressiivsete või agressioonile kalduvate koertega?
Kuna olen spetsialiseerunud probleemkäitumisele, satub minu juurde agressioonile kalduvaid või muul moel iseendale ja teistele võimalikku ohtu kujutavaid koeri ebaproportsionaalselt palju. Neist kõige rohkem on nn reaktiivseid koeri ehk koeri, kes reageerivad intensiivselt tüüpilistele väliskeskkonna ärrititele, nagu võõrad koerad või inimesed. Selliste «tänavamurede» järel teisel kohal on kodused mured ehk agressiivne käitumine pereliikmete või teiste koduloomade suhtes. Kolmas küllaltki levinud probleem on keskkonna- või helitundlikkus, mis võib kõiki teisi muresid võimendada.
Milline on praegune loomapidamiskultuur Eestis? Kas ajaga on märgata parenemist/halvenemist? Kas võib olla, et tänu info kättesaadavusele tundub, et probleem on süvenenud, kuigi tegelikult ei ole?
Tegelikult on märgata samal ajal nii olukorra parenemist kui ka halvenemist. Info kättesaadavus on väga oluline tegur mõlemal suunal. Ühest küljest on koeraomanikud teadlikumad, et on olemas probleemkäitumistele spetsialiseerunud koolitajad, mistõttu murekoerte omanikud üldse otsivad ja ka leiavad abi. Omanikud on nõus pühendama oma koera aitamisele ja käitumise parendamisele rohkem ressursse kui kunagi varem, samuti levib info koerast kui loomaliigist ja tema vajadustest üha kergemini.
Teisest küljest on koeramaailm lõhestumas samamoodi nagu ühiskond tervikuna, inimesed satuvad sotsiaalmeedias kergesti infosulgu ning äärmuslikud seisukohad ja treenimisvõtted on altid levima. Üldine loodusest võõrandumine koos sotsiaalmeedia mõjuga kujundab ja kinnistab koeraomanikes väärarusaamu ja ebarealistlikke ootusi koerte käitumisele.
Käitumisprobleeme näib olevat järjest enam, sest koeri võetakse ja nendega tegeletakse järjest rohkem ja nad on ühiskonnas (ja meedias) nähtavamad kui kunagi varem. Koerte elukorraldus ja -keskkond on aga viimastel aastakümnetel olnud tohutus muutumises, me oleme moodsa ühiskonnana suures osas kõrvaldanud kodukoera kui liigi arengust loodusliku valiku, mille eesmärk on just nimelt liigi kohanemine muutustega. Selle tulemusena on meil praegu ja ilmselt ka edaspidi palju koeri, kes lihtsalt ei tule tänapäeva eluga väga hästi toime, olgu põhjus aretuseesmärkide mittevastavus elukeskkonnaga või siis ebarealistlikud ootused, mille tõttu nähakse paljuski koerte normaalset liigi- või tõuomast käitumist probleemsena.
Kas agressiivne koer on meie ühiskonnas praegu juba normaalsus või pigem siiski erand?
Agressiivsus ei ole iseloomuomadus, seega «agressiivset koera» ei ole tegelikult olemas, iga koer võib teatud oludes agressiivselt käituda. See käitumine on üldjuhul normaalne nii koertes kui ka teistes loomades, eeldusel, et see on kontekstiga kooskõlas (koer tajub ohtu ja käitumine lõpeb ohu taandudes).
Agressiivsus ei ole iseloomuomadus, seega «agressiivset koera» ei ole tegelikult olemas, iga koer võib teatud oludes agressiivselt käituda.
Ühiskonna vaatepunktist on koerad praegu väga nähtaval ja neid on väga palju ning muidugi on nad kõik hästi erinevad. Kontrast väga leplike koerte ja pigem reserveeritud iseloomuga koerte vahel on hästi suur ning viimased ei tundu inimestele enam normaalsed, eriti kuna sellised koerad võivad sõltuvalt elukeskkonnast kohata oma tüüpilisi ärriteid kohutavalt sageli, neile pidevalt ja väga märgatavalt reageerida ning olla seetõttu häirivad. Inimesele ohtlikud koerad on siiski veel erandlikud, me lihtsalt oleme neist varasemast rohkem teadlikud.
Millised võivad olla juurpõhjused agressiooni tekkimisel?
Agressiivse käitumise juurpõhjused on samad, mis igasuguse muu käitumise avaldumisel: käitumise kujundab geneetika ja epigeneetika (tõuomadused, aga ka näiteks vanemate võimalikud traumad), keskkond (mis käitumise hetkel ja sellele eelnevalt koera ümber toimub, kus ta kasvab ja areneb), õppimisajalugu (milliseid varasemaid käitumisi on karistatud või kinnistatud) ning koera individuaalne iseloom ja temperament.
Agressiooniteemalistes aruteludes kohtab sageli väljendit «Kõik on kasvatuses kinni», kuid see kindlasti ei päde. Koer ei saabu maailma tühja lehena, ühe näitena on just hirmuagressioon ehk arg-agressiivsus väga kergesti järglastele edasipäranduv omadus. Samuti on inimeste arusaam kasvatusest väga erinev ning nüüdseks on meil teadmine, et nii mõnigi varem levinud ja tunnustatud koolitusvõte (nt koera selili surumine või turjast sakutamine) võib süvendada agressiivset käitumist, eriti juhul, kui koeral on selleks geneetilised eeldused.
Igal koeral on oma moodus stressi või ärrititega toime tulla, üsna tihti kasutatakse nende selgitamiseks kolme Fi. Oled sa nendega kursis? Kas saaksid neid veidi laiendada, tuua välja nende tähenduse, põhjused? Kas saab öelda, et mõni nendest on parim variant?
Fid on hea viis mõista ja selgitada koerte ja kõigi teiste loomade, ka inimese toimetulekumehhanisme stressi- ja ohuolukordades, nende eesmärk on vältida konflikte ja traumat. Kolm esimest Fi on väga tuntud.
Flight ehk põgenemine on kõige leebem ja turvalisem viis konflikti vältimiseks. Üldjuhul püüab terve loom, kelle põhivajadused on rahuldatud, seda võimalust kasutada. Koer eemaldub, taganeb, väldib silmsidet, pöörab pea kõrvale. On ääretult oluline, et me lubaksime koeral (eriti kutsikaeas) soovi korral taanduda ja taganeda, et ta ei õpiks ohutundele kohe intensiivsemalt reageerima.
Fight ehk võitlemine: võitlusreaktsioon lülitub sisse, kui põgenemisvõimalust ei ole (nt koer on rihma otsas) või koer ei oska ise olukorrast väljapääsu leida. Koer ründab, viskleb rihmas või sööstab ärritile peale, uriseb, haugub, näitab hambaid ja/või hammustab.
Freeze ehk tardumine: kui põgenemisvõimalust ei ole, võib koer paigale tarduda. Kui olukord tardumise järel ei leevendu, võib järgneda rünnak. Kui hirm on võitlemiseks liiga suur, võib koer «välja lülituda». Koer on jäigalt paigale tardunud ja ründevalmis või laseb end täiesti lõdvaks ega osuta üldse vastupanu.
Nendele kolmele lisaks on veel kaks Fi, mida vahel kirjeldatakse sama kategooriana. Nendes käitumisviisides võib olla keeruline stressireaktsiooni ära tunda.
Flirt ehk lipitsemine on püüd olla hirmuäratavale ärritile meele järele, matkides kutsikate käitumist ja näidates end seeläbi ohutuna. Koer heidab selili, niutsub, urineerib, hoiab end maadligi ja/või lakub intensiivselt inimese nägu ja käsi või teise koera suuümbrust.
Fool around ehk lollitamine hõlmab asendustegevusi enda ja ärriti rahustamiseks, et vabastada pinget ja leevendada olukorda. Koer hüppab, haugub, hammustab rihma või mänguasja, kargab mänguasja, teist koera või inimest. Samuti võib koer hakata äreval hetkel tegelema näiliselt kõrvaliste asjadega, nagu nuuskimine, urineerimine, kratsimine.
Pärilikud omadused, iseloom, individuaalne õppimisajalugu ja ümbritsev keskkond mõjutavad seda, milline toimetulekumehhanism konfliktiolukorras kõige tõenäolisemalt sisse lülitub: mõni koer on altim võitlema, mõni lipitsema. Mida tugevam on koeras põgenemiseelistus, seda enam on ta indiviidina vastuseisu vältiv ja konfliktiolukorras pigem taanduja rollis – eeldusel, et talle antakse selleks võimalus. Hea koolitaja abiga on võimalik koer õpetada otsima ärevas olukorras pigem taganemisteed.
Kas agressioon on käitumismaneer, mis kujuneb iseenesest või on selles oma roll ka inimesel? Kui on, siis milline? Kas me saame midagi teha, et seda vältida?
Mõni koer «sünnib kurjaks», sest kahjuks on tema geneetiline taust selline, et omanik võib teha kõik õigesti ja sellegipoolest avalduvad teatud tingimustel agressiivsed käitumised. Mõni koer «kasvab kurjaks», sest tema signaale ei kuulata, tema vajadusi ei rahuldata ja/või õpib koer tajuma inimest ohtlikuna, olgu selle põhjuseks vägivaldne omanik või muu traumaatiline kogemus.
On palju, mida me saame ära teha, et koerad meie ühiskonnas oleksid ohutumad. Me saame seada aretuses käitumuslikud omadused esikohale ja paljundada tugeva närvikavaga koeri, kes sobituvad neile seatud ootustega. Me saame kutsikat võttes teha põhjaliku eeltöö, hinnata kriitiliselt enda vajadusi ja võimalusi ning kutsika koju saabudes seada eesmärgiks läbimõeldud ja sihipärase sotsialiseerimise. Me saame õppida ise ja õpetada lastele, kuidas koertega suhelda. Me saame keerulisi olukordi hallata ja mitte panna koeri olukordadesse, milles nad ei tule (veel) toime. Me saame kasutada preemiapõhist treeningut, et kasvatada koeri, kes on optimistlikud ja teevad häid valikuid. Info, mille põhjal kõiki neid kaalutletud otsuseid teha, peab aga jõudma ka nende koeraomanikeni, kes seda ise teadlikult ei otsi.
Kuidas agressiooni hallata? Mida peaks omanik tegema, kui talle tundub, et tema koer võib olla agressiivne? Kas on midagi, mida kindlasti teha ei tohiks? Kas on midagi, mis võib probleemi hoopis süvendada?
Küsimus algab olulise sõnastusega, sest tõepoolest just haldamine on agressiivselt käituda võiva looma puhul A ja O ning see on 100 protsenti omaniku vastutus. Haldamine tähendab, et me ei lase ebasoovitaval käitumisel korduda, st me ei lase koeral sattuda olukorda, milles ta ei tule toime või milles ta võib olla kellelegi ohtlik. Ohuolukorrad tuleb välistada mitte ainult võimalike kannatajate huvides, vaid ka selleks, et meil oleks üldse lootust koera käitumist muuta – haldamine on treeningu vundament. Haldamine võib tähendada koera territooriumilt lahkumise välistamist, suukorvi, puuri, aediku vm barjääri kasutuselevõttu, teatud tegevustest (nt teatud kohas jalutamisest) ajutiselt loobumist jpm. Haldamise ja seejärel treeningu suhtes tasub koeraomanikul pöörduda koeratreeneri või käitumisnõustaja poole.
Koeraomaniku tüüpiline vastus koera ootamatule reaktsioonile on püüd koera karistada – meil on raske seda mitte teha, sest oleme tavaliselt ise sel hetkel ehmunud või tunneme häbi. Seda teed minnes võib aga probleem süveneda, sest meie ajastus on sellistes situatsioonides kehv ning tihti seostab koer tajutava valu/ebamugavuse hoopis ärriti või omanikuga, mitte enda käitumisega. Muidugi jääb sel juhul ka tähelepanuta koera käitumise põhjus ehk miks ta sel moel reageeris ja on tõenäoline, et omanik paneb oma koera samasse olukorda üha uuesti ja uuesti.
Kas võib juhtuda, et agressiooniprobleem kui selline ei olegi mõningatel juhtudel lahendatav? Oskad ehk mõne näite tuua – on sul kogemust selliste juhtumitega?
Jah, kuid need juhtumid ei ole sagedased. On koeri, kes on haiged. On koeri, kes naudivad liigikaaslastega võitlemist või peavad neile jahti. On koeri, kelle puhul ainus lootus probleem lahendada on kodu- ja/või omanikuvahetus ja/või eluaegsed ravimid koos eluaegse hoolika haldamisega. Määramatu tähtajaga range haldamisplaani puhul tuleb arvestada, et see mõjutab nii koera kui ka omaniku elukvaliteeti, samuti kipub haldamine meid varem või hiljem alt vedama – rihmad purunevad või libisevad käest, uksed ja väravad unustatakse lahti. Kas treening on olnud selleks hetkeks piisavalt tõhus? Prognoos sõltub väga paljudest teguritest ja selliste juhtumite puhul ei ole ükski otsus asjaosalistele lihtne.
Millal tuleks pöörduda koeratreeneri või käitumisspetsialisti poole? Kas võib juhtuda, et probleemiga pöördutakse liiga hilja?
Parem hilja kui mitte kunagi, kuid varem on parem. Minu hinnangul on suur vahe, kas koer on või ei ole kunagi kedagi hammustanud, isegi kui me räägime ühest hammustusest. Seetõttu on hästi oluline, et koeraomanikud oskaksid märgata ohumärke, hinnata oma koera ja olukorda ning seda kõige esimest hammustust ennetada. Hiljaks kiputakse jääma siis, kui agressiooniprobleem avaldub kutsikaeas – loodetakse, et kutsikas kasvab sellest välja. Sellised juhtumid on ajakriitilised, sest mida varem saame kutsika ohtlikku käitumisse sekkuda, seda tõenäolisem on, et ta areneb eelduste kiuste siiski üsna hästi toime tulevaks täiskasvanud koeraks. Julgustan koeraomanikke pöörduma treeneri või nõustaja poole kohe, kui neil tekib oma koera käitumisega seoses muresid või küsimusi.
Julgustan koeraomanikke pöörduma treeneri või nõustaja poole kohe, kui neil tekib oma koera käitumisega seoses muresid.
Koera käitumise iseloomustamiseks kasutatakse ka väljendit arg-agressiivne. Saaksid sa seda ehk veidi avada? Millal me saame öelda, et koer on arg-agressiivne?
Arg-agressiivsuse või hirmuagressiooni all mõeldakse agressiivset käitumist, mille käivitab koera hirmutunne. Tüüpilisel juhul soovib koer distantsi ärritiga suurendada, kuid kui tal selleks võimalust ei ole või ta ei oska teisiti toimida, asub ta ründele. Edasi läheb lugu keeruliseks, sest sõltub taas sellest, kuidas agressiooni defineerida. Osa treenerite hinnangul võib kõikidest agressioonijuhtumitest arg-agressiivsuse alla liigitada ligikaudu 90 protsenti. Kui otsustame, et hirmuagressioon hõlmab ka nt territoriaalsust või ressursikaitsekäitumist, mille võib tingida kaudne hirm sissetungija või millegi väärtusliku kaotuse ees, siis vähemalt 95 protsenti. Ka «hirm» on selles kontekstis tegelikult üldistav silt, mis meid õigelt teelt eksitada võib, sest käitumist vallandav tunne koera sees võib olla pigem ebamugavus, ebakindlus, ehmatus, vastus valule või pingele vm. Seetõttu on oluline rääkida konkreetsetest silmaga nähtavatest käitumistest, koera kehakeelest ja kontekstist.
Minu jaoks on äärmiselt oluline, et sellist koera ei treenita käitumist allasuruvate meetoditega (karistusel või kergendusel põhinevad võtted ja vahendid), vaid muudetakse seda, mida koer sisemiselt tunneb, kui ta ärritit kohtab või varem agressiivset käitumist esile kutsunud olukorda satub. Käitumise taga on alati emotsioon ja emotsiooni taga on alati vajadus – kui me tegeleme ainult käitumisega (nt karistame koera, kui ta haugub või uriseb), siis me tegeleme sümptomi ja mitte tegeliku probleemiga (nt puuduv turvatunne).
Meil on Eestis tohutult palju koeratreenereid ja käitumisspetsialiste, mis on tegelikult peamiselt tingitud sellest, et see valdkond on tegelikult täiesti reguleerimata ning teenust võib osutada iga inimene (intervjueerija arvamus). Kuidas sina soovitaksid olukorrale läheneda, et leida just endale sobiv treener? Kas on mingid küsimused, mida treenerilt eelnevalt küsida? Milliseid?
Koerandusmaailmas on palju eri valdkondi, sh veterinaarmeditsiin, koeraspordialad, tõuaretus, koerte käitumine. Kõikidel nendel kategooriatel on omakorda kitsamad allharud, mille juurde kuulub spetsiifiline väljaõpe ja töökogemus, mis teeb kellestki konkreetse valdkonna asjatundja. On oluline, et koeraomanikud teaksid pöörduda oma murega just vastava valdkonna spetsialisti poole. Eestis ei ole kutseeksameid ega atesteeringuid koerte käitumisnõustajatele, kutsika- ega perekoerakoolitajatele ning nende olemasolu üksi tõenäoliselt ei muudaks praegust olukorda eriti, sest koolitajad on valivad selle suhtes, milliste organisatsioonidega nad ennast seovad.
Praegusel ajal on see seotud eetikateemadega, mis ei ole varem olnud koeratreeneri väljaõppes ja ametis nii tähtsal kohal. Samuti ei ole varem olnud oluline, et koeratreener sildistaks enda meetodid ja eetilised seisukohad, kuid teadlike tarbijatena on koeraomanikel sellise konkreetsuse vastu üha suurem huvi.
Harilikult soovitatakse küsida koolitajalt tema koolitusmeetodite kohta, kuid mitte ükski treener ei ütle huvilisele: «Minu meetodid põhinevad müütidel» või «Ma teen sinu koerale haiget ja sa oled pärast seda kurb.» Praegu on koeraomaniku vastutus õppida lugema ridade vahelt ja seista oma koera eest, kui pakutavad lahendused tunduvad kahtlased või ebamäärased.
Soovin, et koeraomanikel jaguks kriitilist mõtlemist ja julgust küsida koolitajalt, miks me ühte või teist teeme, miks koera käitumine sellest muutub. Nii alustavate kui ka kogenud treenerite puhul on ääretult oluline jätkuharidus – teadus uurib koeri usinamalt kui iial varem ja me õpime nende kohta praegu pidevalt midagi uut. Mida rohkem on koeraomanikel endil huvi koerte ja nende käitumise vastu, seda rohkem osatakse esitada selliseid küsimusi, mis aitavad neil leida enda koerale sobiv treener.
Kui me räägime agressiivsest koerast, siis enamasti peame silmas agressiooni inimese suunal, kuid kui koer on agressiivne hoopis liigikaaslaste või näiteks autode, jalgrataste või lausa liikumatute objektide suhtes? Kuidas siis peaks omanik käituma?
Tegelikult üsna samamoodi, sest selline käitumine on ikkagi ohtlik nii koerale endale kui ka teistele elusolenditele. Kui koer ei ole varem niimoodi käitunud, siis peaks esimene samm olema põhjalik tervisekontroll, et välistada haigused ja valu, mis võivad koera käitumist äkiliselt muuta. Kui koer on füüsiliselt terveks tunnistatud, siis on mõistlik võtta ühendust treeneri või nõustajaga. Samal ajal tuleb omanikul teha haldamisplaan ehk kuidas püsiva lahenduse leidmiseni ohuolukordi vältida, et ei juhtuks õnnetusi ja et koer ei harjutaks ebasoovitavat käitumismustrit.
Lugu on koostatud Eesti Kennelliidu ajakirja Koer tellimusel ning avaldatud Eesti Kennelliidu loal.