Möödub 20 aastat esimese kloonitud hobuse sünnist
/nginx/o/2023/05/28/15353524t1h6a9f.png)
Täna 20 aastat tagasi sündis esimene kloonitud hobune. Esimeseks kloonitud hobuseks oli halfingeri tõugu hobune, kellele pandi nimeks Prometea. Prometea ei jäänud ainsaks kloonitud hobuseks ning õige pea leidsid kloonitud hobused oma tee aretusse ja sporti.
Kloonimisest
Kloonimine on lühidalt öelduna DNA-fragmentide, rakkude või organismide geneetiliselt identsete järglaste tekitamine. Kloonimiseks võetakse looma keharakk (näiteks nahatükk), eemaldatakse sellest pärilikkusaine DNA ning siirdatakse see teise sama liiki looma munarakku. Kui kõik õnnestub, siis areneb selle ümber embrüo, millest hea õnne korral areneb aegamööda eluvõimeline loode.
Esimeseks kloonitud hobuslaseks oli muul nimega Idaho Gem, kes nägi ilmavalgust 4. mail 2003. Talle järgnes juba mainitud haflingeri tõugu Prometea. Neile lisandus 2005. aastal araabia tõugu Pieraz-Cryozootech-Stallion, kes oli kahekordse kestvusratsutamise maailmameistri ruuna Pierazi kloon. Esimesed varsad sündisid kloonitud hobustele juba kolm aastat hiljem. 2008. aasta märtsikuus sündis Prometeal täkkvarss, Pegaso, ja kuu aega hiljem nägi ilmavalgust Pieraz-Cryozootech-Stallioni esimene varss.
Selleks ajaks oli ka selge, et kloonid ei ole nõrgema tervisega ega erine kuidagi teistest liigikaaslastest. See andis inimestele julguse hakata rääkima kloonitud hobuste aretuses kasutamisest.
Pierazi kloon Pieraz-Cryozootech-Stallion oligi esimene, keda hakati teadlikult kasutama aretuses. Kuid kloonimisel ei piirdutud ruunadega. Isegi ülipopulaarsetel täkkudel on kloonid ja samuti on kloonitud ka märasid.
Mõneti ootamatult on kloonitud hobused saanud populaarseks polo mängus. Näiteks on maailma tippu kuulunud Argentina polomängija, Adolfo Cambiaso, lasknud oma parimat polohobust Cuarteterat kloonida 14 korda. Mehe sõnul on kloonid sarnase temperamendiga ja sama andekad kui nende originaal.
Miks ja keda kloonida?
Kloonimist on kasutatud ohustatud liikide säilitamiseks. Teadaolevalt on sündinud kloonimise teel kaks Prževalski hobuse varssa. Esimene neist sündis 2020. aastal USAs ning sai nimeks Kurt. Kusjuures varsa kloonimiseks kasutati 40 aasta eest tallele pandud külmutatud rakke. Samu külmutatud rakke kasutati ka teise varsa saamisel ja tänavu veebruaris sündiski järjekordne Prževalski hobuse täkkvarss.
Kui jätta kõrvale liigi säilitamine, siis miks on kloonimine leidnud sedavõrd palju kasutust sporthobuste aretuses? Sporthobuseid on kloonitud lausa nii palju, et kõiki ei jõua siin artiklis ära mainida. Loomaarst ja hobusekasvataja Kristiina K. Tõnissoo toob välja, et mära tiinus kestab kaua (11 kuud) ning varsa kasvatamine sporthobuseks võtab aega mitmeid aastaid. «See on üks ütlemata ajamahukas tegevus ning väga ahvatlev on mõte seda etteennustamatut protsessi kuidagi kasvataja poolt rohkem juhtida või kontrollida,» selgitab ta.
«Uued sigimistehnoloogiad annavad selleks oletusliku võimaluse. Näiteks hobuste embrüosiirdamine, millega alustasin Tähtvere tallis juba 2013. aastal ja tänu millele oleme saanud mitmeid väga häid varssu samalt märalt ühel aastal. Rääkides kloonimisest ja sporthobustest, siis sellisel viisil saadud hobuste üle võib jäädagi vaidlema. On tulihingelisi pooldajaid ning sama kirglikke vastaseid. Kellel lõpuks õigus on, seda näitab aeg.»
Sageli ei kloonita hobuseid selleks, et neid uuesti võistlusspordis proovile panna, vaid eeskätt seepärast, et neis nähakse (kaduma läinud) võimalust aretuses. «Tähtvere talli embrüosiirdamise ja seemenduskeskus pakub ühe kloontäku külmutatud spermat – Gem Twisti klooni Gemini. Gem Twisti kloonimine ja tema geneetilise materjali kasutamine tundub mulle üsnagi huvitav. Täisvereline olümpiahobune, kes oli ise ruun ning järglasi ei andnud. Tema varsad on huvipakkuvad ning me näeme neid juba ka spordis,» kommenteerib Kristiina.
/nginx/o/2023/05/28/15353561t1hf8e1.jpg)
Vahest ehk tulisemaid arutelusid ei peetagi selle üle, kas on õige kloonida ruuna, kes oma eluajal järglasi ei saanud anda, vaid kas on mõtet kloonida täkku, kellel on sadu, kui mitte tuhandeid järglaseid? «Kloonida hobuseid, kes on oma eluajal andnud varssu, tundub juba teine teema. Ma arvan, et tipptäku või hea mära järglastest leidub ikka mõni, kes suudab loomulikul teel anda superhobuseid ning leida ja avastada uusi liine on ju aretajale põnev väljakutse. Ma usun, et me peaksime püüdlema hobuste aretuses geneetilise mitmekesisuse poole ning üritama säilitada aretuse mänguilu ja paaride valimise põnevust,» leiab Kristiina.
/nginx/o/2023/05/28/15353560t1hd8b1.jpg)
Ent mis siis, kui täkk lahkub liiga noorelt? Iirimaal lasi takistussõitja Clem McMahon teha klooni oma võistlushobusest Pacino. McMahon kuulus Pacinoga Iirimaa koondisesse, kuid hobune suri neerupuudulikkuse tagajärjel 2013. aastal, olles vaid 9-aastane. Vahetult enne hobuse surma õnnestus temalt võtta kloonimiseks vajalikud nahaproovid. Kolmandal katsel õnnestus kloonimine ja 2020. aastal sündis Pacino II. McMahoni sõnul on Pacino II väga sarnane oma originaaliga nii välimuselt kui iseloomult. Hobune on tänaseks saduldatud, kuid McMahon kavatseb teda hoida sugutäkuna.
Kas kloonitud hobustega võib võistelda?
Kui oli selge, et hobuseid on võimalik kloonida ning kloonid võivad jõuda võistlusareenile, pidi rahvusvaheline ratsaspordi föderatsioon (FEI) otsustama, kas lubada kloonidel võistelda. Pikkade arutelude tulemusena otsustas FEI 2012. aastal, et lubab kloonid võistlustele. Samal ajal on jätkuvalt keelatud kloonitud hobuste osalemine galopi võiduajamistel.
Kloonitud sporthobused
Teistest kloonidest eristuvad Gem Twisti kloonid, keda on kokku kolm: Gemini CL XX, Murka's Gem ja Gem Twist Alpha Z. Nende seast tõuseb esile Gemini CL XX (CL tähistab klooni, XX inglise täisverelist), kelle järglaste seast (neid on Horsetelexi andmetel 212) leiab mitu litsentsiga sugutäkku ja GP takistussõidu hobust. Päris mitu neist on kantud ka Eesti sporthobuse tõuraamatusse. Seda küll tänu Tšehhis asuvale Obora kasvandusele, kes on kasutanud Gemini CL XX-i oma tõuaretuses ja ESHKSi teenuseid varssade registreerimisel.
Hugo Simoni käe all maailma tippu kuulunud hannoveri ruun ET elab samuti kloonina edasi. ET kloonil nimega ET Cryozootech on tunnustus nii Zangersheide kui AESi tõuraamatutes ning ta on andnud paarkümmend järglast, kelle seast on spordis kõige kaugemale jõudnud 160 cm parkuurides võistlev Eliot Brimbelles Z.
Kloonitud on ka Läti imehobust Rustyt. 2013. aastal sündis kaks täkkvarssa ning mõlemat hobust sooviti hoida täkuna. Siiski osutus ühe Rusty klooni iseloom sedavõrd võimatuks, et hobune otsustati ruunata. Hetkel elavad mõlemad hobused tavalist hobuseelu ning võistlevad madalama taseme koolisõiduklassides. Ühtegi varssa neil siiski ei ole.
Kuhu edasi?
Vaid loetud nädalad tagasi ilmus uudis, kuidas teadlastel sündis täku kloonina märavarss. Nimelt võeti 2019. aastal ühelt täkult mesenhümaalseid tüvirakke, millest saadi 16 elujõulist embrüot, mis omakorda kanti üle kaheksale retsipientmärale. Selle tulemusel sündis 2020. aasta novembris elusalt kaks klooni – üks täkk ja üks mära. Tehtud testid kinnitavad, et mõlemad on sama täku geneetilised koopiad, lihtsalt erinevast soost. Kolm aastat hiljem on märavarss terve ja arenenud eakohaselt.
Ehkki kirjeldatud juhtum oli juhuslik, siis on see pannud inimesi spekuleerima, kas teadlastel õnnestuks teadlikult muuta kloonitud hobuse sugu. Ja kui õnnestub muuta sugu, siis kas oleks võimalik muuta hobuse (sportlikke) omadusi.
Kloonimise rindelt on uudiseid ka teiselt poolt maailma. Nimelt registreeriti jaanuaris esimese kloonitud hobuse sünd Hiinas. Ta on soojavereline sporthobune, kes sai nimeks Zhuangzhuang. Juba on avaldatud lootust, et kloonimine võib aidata Hiina hobumajandust ja ratsasporti tõusule, mistõttu võib eeldada, et Zhuangzhuang ei jää Hiinas ainsaks kloonitud hobuseks. Kas tulevikus näeme tiitlivõistlustel meeskonda, kes võistlevad kõik kloonitud Totilastel või King Edwarditel?