Kutsikajärgse depressiooni küüsis naine: nutsin peaaegu iga päev...
21. aprill 2023, 17:37
Kutsikajärgne depressioon on värskete koeraomanike seas ühe levinum mure, millest kuigi palju avalikkuses aga ei räägita. Uus pereliige võib elu esialgu sassi lüüa, kuid koeraomanike kogemused näitavad, et raskustest saab võitu.
Koera võtmine mõjutab elu rohkem, kui me arvata oskame, sest uus pereliige toob endaga kaasa väga suuri rutiinimuudatusi, mis on tingitud tema jalutamisvajadustest ja kohanemisraskustest uue koduga. Seda, kuidas koera saabumine elukorraldust mõjutab, sain kogeda ka ise, pakkudes kodu keerulise elukäiguga koerale. Loe pikemalt siit: 3 nädalat hoiukoduna: minu kogemus Mustvee kutsikavabrikust päästetud koeraga.
Nende muutustega toimetulemine ei ole kõikide jaoks sugugi lihtne, sest paneb vaimse tervise päris kõvasti proovile. Kutsikavõtmisega kaasneva tunnetemöllu kirjeldamiseks on olemas ingliskeelne termin puppy blues, mida võib eesti keeles nimetada kutsikajärgseks depressiooniks. Seda kinnitavad mitmed koeraomanikud Eesti koerainimeste Facebooki grupis, kuhu teema kohta küsimuse postitan. Kaks neist jagasid oma lugu ka Lemmiku portaaliga.
Katrin (nimi muudetud – toim) võttis oma elu esimese koera 2022. aasta kevadel. Kuna temal ega elukaaslasel varasemat koerakogemust polnud, võis uue pereliikmega seonduvaid rõõme ja probleeme ette kujutada vaid teoreetiliselt. Katrini sõnul oli koera võtmine väga läbi mõeldud otsus – kutsika koju saabumisele eelnes kahe aasta pikkune periood, mil mõlemad viisid end kurssi, mida kutsika kasvatamine tähendab. Üheskoos astuti isegi kutsikakooli, et sellest veelgi põhjalikum ülevaade saada. «See on suuresti mõeldud just omanikele, et oskaksime kutsikale uut elukorraldust õpetada,» selgitas Katrin.
Peagi hakati enda jaoks sobivat tõugu välja valima. Kutsika koju toomise ajaks võttis Katrin kahenädalase puhkuse, lootuses, et see aitab suuremat väsimust vältida. Tegelikkus osutus aga oodatust palju keerulisemaks. «Sellest kahest nädalast ei piisanud ning täiskohaga töötamise kõrvalt oli minu jaoks seda pisut liiga palju. Alguses käisime koeraga õues iga 2–3 tunni tagant ning seda ka öösiti, et harjutada teda kiirelt ainult õues häda tegema. See tähendas aga palju unetuid öid ning enda baasvajaduste tagaplaanile jätmist,» kirjeldas naine koera võtmisele järgnenud keerulist perioodi, mis kestis umbes kuu aega.
Murest murtud
«Nutsin selle kuu jooksul peaaegu iga päev, sest tundsin, et ma pole piisavalt hea koeraomanik ja ei saa kõikidest tema käitumistest aru. Olin sel perioodil veendunud, et ma ei taha kunagi last saada, sest kui ma juba koeraga hakkama ei saa, siis mis veel lapsest saaks,» mõtiskleb Katrin.
«Nutsin selle kuu jooksul peaaegu iga päev, sest tundsin, et ma pole piisavalt hea koeraomanik ja ei saa kõikidest tema käitumistest aru.»
Kuigi nii Katrin kui tema elukaaslane panustasid ajaliselt koera kasvatamisse võrdselt, olid nende kogemused väga erinevad, sest kaaslase jaks emotsionaalselt see olukord nii keeruline polnud. Katrini sõbranna proovis naisele küll tuge pakkuda, kuid Katrini sõnul ei mõjunud soovitus vähem muretseda sugugi lohutavalt. Vaimselt keeruline periood kestis Katrini sõnul mitu kuud. «Mõtlesin ka paar korda sellele, miks me üldse koera võtsime ning seejärel tundsin ennast halvasti, et ma üldse nii mõelda suudan,» kirjeldas ta oma tundeid.
Tänaseks on Katrini koer üheaastane ning ta ei kujutaks elu ilma temata enam ette. Elu koeraga on naise sõnul kindlasti keerulisem kui ilma, kuid rõõm, mida ta toob, on seda kõike väärt. Kuidas õnnestus sellest keerulisest perioodist välja tulla? «Hakkasin rohkem ka endale keskenduma ja oma tassi täitma ning usaldasin enda koera, et ta saab hakkama. Samuti aitas mind kaaslane, sest ta oli olemas ja kuulas mu mured ära ning võttis mingil perioodil endale rohkem koeraga seonduvaid kohustusi, et saaksin n-ö taastuda. Teiste koeraomanikega rääkimine aitab ka, sest see kinnitab, et asi pole ainult minu koeras ja minus, vaid kõike ei saagi kontrollida ja päeva lõpuks koer on koer.» Katrini sõnul andis kindlustunnet juurde ka see, et koer oli võetud hea kasvataja juurest, kes teda hästi hoidis ning kellelt sai samuti vajadusel tuge.
Tundis end läbikukkununa
2021. aasta sügisel koeraomanikuks saanud Riina Aitai mõtles koera võtmise peale samuti aastaid. Ometi keeras segavereline Texter pereelu esialgu pea peale.
Riina võrdleb koera eest hoolitsemist lapse kasvatamisega: «Juba esimesel nädalal sain aru, et tegemist on täitsa beebiga. Meenutasin aega, kui sündis laps ja tundsin, et sel korral olen üksikema rollis,» sõnas ta. Ööd olid magamata ja päeval tekkinud segadus pani teda ootamatult kiiresti tundma end läbikukkunud koeraomanikuna.
Kiiresti pani ta end kirja kutsikakooli, kus kahjuks alles teisel katsel õnnestus abi saada. «Texter on murelik koer, tema kohati rutakas ning agressiivne käitumine oli tingitud hirmust. Uued olukorrad ning inimesed tekitasid ärevust,» kirjeldas Riina oma lemmikut, kes nüüdseks on läbinud mitu kursust ja kellega töö jätkub.
Siiski on Riina oma neljajalgse sõbra eest südamest tänulik. «Texter oli suurim lohutaja ning andis palju ning annab tänagi nii palju positiivset energiat,» ütleb ta.
Mis on kutsikajärgne depressioon?
Loomaarsti sõnul on puppy blues ehk n-ö kutsikajärgne depressioon mitteametlik termin kutsika võtmisega kaasneva tunnetemöllu kirjeldamiseks. Kogeda võib mitmesuguseid negatiivseid tundeid – masendust, kurbust, abitust, süütunnet, lõksusoleku tunnet, kahetsust.
«Enamasti tabab meeleolulangus esmakordset koeraomanikku, kellel ei ole loomapidamisest päris täpset ettekujutust. Elust kutsikaga on kujunenud üpris romantiline kujutlus, kuid reaalne elu uue pereliikmega ei pruugi sugugi unistusele vastata,» ütleb PetCity kliiniku loomaarst Kertu Kivirand.
Kurvapoolsed tunded või kahetsus oma otsuse üle on Kiviranna sõnul värskete omanike hulgas arvatavasti sagedasemad, kui arvata võiks. «Probleemi aga ei tunta enamasti ära ega räägita sellest avalikult,» tõdeb ta, et paljud võivad tunda end selles olukorras üksi.
Põhjused, miks kutsika kasvatamine võib loomaarsti sõnul kujuneda oodatust keerulisemaks ja frustreerivamaks:
- ühtäkki on vaja vastutada väikese elusolendi eest;
- kutsika öine pissilenõudmine võib tekitada unepuudust;
- esialgu ei pruugi kutsikas üldsegi tahta pererahvaga kaisutada, vaid eelistab kingade närimist ja ümbruse avastamist;
- kui kutsikas ei ole veel õppinud inimesega mängima, võib ta näksamisega omanikule haiget teha.
Mis on lahendus?
Kui elu kutsikaga on väga erinev loodetust, ei tasu siiski heituda. Kivirand annab nõu, kuidas keerulisena näiva olukorraga toime tulla.
- Pea meeles, et kutsikastaadium on mööduv ja üpris üürike, tasub seda endale meelde tuletada ja nautida.
- Kutsikas kasvab, ta õpib reegleid, tema tähelepanuvõime pikeneb, ta kiindub oma pererahvasse ja loob inimestega sügava sideme.
- Keskendu progressile – mida kutsikas täna paremini oskab kui eile.
- Muredest tasub rääkida teiste koeraomanikega, tõenäoliselt on ka teisi sarnased tunded vallanud ja sa ei ole üksi.
- Hea koht sõprade leidmiseks on kutsikakool. Põhiline tööriist koera ja inimese kooselu sujumiseks on sotsialiseerimine ja koertekoolis käimine, nii saab ajapikku kujundada oma sideme lemmikuga võimalikult ideaalilähedaseks.
veterinaar