Eestlased arutavad, mida lemmiku tuhaga teha: kes matab kuuse alla, kes koos endaga

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Lemmiku kaotamine on raske ning otsus, mis tema jäänustega teha, pole samuti lihtne. Eestlaste Redditi lehel arutatakse, mida lemmiku tuhaga teha ning jagatakse oma kogemusi.

Diskussiooni otsa teeb lahti kasutaja Angus_Mortum, kes kirjutab: «Ma pole tuhkagi teinud... matsin maha, istutasin lille peale. Vahel jalutan seal metsa all ja vaatan seda lille ja mõtlen Jacky peale.»

Loodusesse on oma lemmiklooma jäänuseid jätnud teisedki. Kommentaariumist loeb välja, et tegemist on lausa kõige populaarsema variandiga. Näiteks kirjutab kasutaja fantasticforestrave, et kuna elab korteris, mattis ta lemmiku tuha kodu lähedal asuvasse metsatukka. «Käin mööda ja mõtlen temast – on kergem peale paari aastat. Olen kuulnud, et parem on tuhk matta kui kodus kapis hoida.»

SEND_ME_STEAM_K3YS soovitab tuha matta koos seemnega, et sellest mälestuspuu kasvaks. «Mata koos kastanimunaga mulda ja lõppude lõpuks loodetavasti sirgub sellest puu. Muidugi võid seda alguses kasvatada toas, et sellel oleks parem võimalus ellu jääda ja kui lõpuks on see piisavalt suur, siis istuta see kuhugi,» õpetab ta.

Kuid lemmikuga hüvastijätmine ei ole kerge. Kkikuks kirjutab, kuidas mattis lemmiku jäänused koos karbiga, kuna ei suutnud selle sisse vaadata. «Tuhka puistata mina ei julgenud. Ma ei tea, kas see on normaalne või ainult meil oli nii, aga karbi sees oli kuulda, et lisaks tuhale olid seal ka kondid. Puistates konte näha oleks olnud minu jaoks liiga palju,» kirjutab ta ning lisab, et lemmiku tuhakarp maeti lõpuks maakodus asuva suure kase alla.

Leidub ka hulga neid, kes soovivad oma lemmiku tuhka toas hoida ning viise selleks on palju. Esmalt kirjutab Lensgoggler, et tema kassi tuhk on juba aasta kapis olnud, mähitud teki sisse, millel kassile magada meeldis. 

«Plaanisin puistata jõkke, aga ei jõudnud selleni. Talvine jõgi on kuidagi trööstitult tume, suvel ei suutnud leida hetke. Minu soovitus on – võta aega, ära tee esialgu midagi. Leina. Ela oma kaotus läbi, ära hoia seda kuskil peidus. Küll jõuad tuha kuhugi puistata, kui tuleb hea idee,» kirjutab ta. 

«Tellisin ilusa urni, mis näeb välja nagu kassi skulptuur ja asetasin selle koos kassi fotoga enda raamaturiiulisse. Mõne jaoks selline lahendus ilmselt ei sobi, aga mind ei tee selle nägemine kurvaks, vaid aitab oma kauaaegset lemmikut pigem positiivselt mälestada. Oma krunti matmiseks polnud ja ei tahtnud teda kuskile suvalise kuuse alla ka matta,» kirjutab kasutaja threepigeonsinacoat.

Leidub teisigi, kes oma lemmiku jäänused nähtavale kohale asetavad. Näiteks kirjutab puu1oksa2t: «Mina kaotasin eelmisel aastal samuti oma esimese ja kõige erilisema koera. Ikka väga raske oli lein ja üle pole siiani saanud tema surmast. Tuhastasin, kuna ei oleks suutnud teda maha matta. Kui sain tuha tagasi, tekkis mingi rahu sisse, vist kuna ta jõudis tagasi koju. Urn on mul voodi kõrval kapil ja tõenäoliselt lasen urni matta koos endaga kunagi kauges tulevikus.»

Huvitava ideega tuleb lagedale kasutaja Hiiir. Tema kirjutab, et kuigi pole pidanud lemmikut tuhastama, on tal plaan olemas. «Kui peaksin seda kunagi tegema, siis segaksin tuha mõne oma toataime potti mulla hulka. Ma ei tahaks seda kuskile aeda või metsa matta ja hiljem näha, kuidas selle koha peale parkla või lageraielank tehakse.»

Koju aukohale asetatud urnist saab teha ka omamoodi traditsiooni. Näiteks kirjutab mobilsurf, et asetas urni elutoas asuvale konsoolilauale, et lemmik oleks alati temaga. «Hingedepäeval süütan küünla ta kõrvale,» kirjutab ta.