SÜDAMLIK ⟩ Pimedaks jäänud Sebastian elab hoolimata nägemise kaotamisest nagu kuninga kass

Nägemispuudega kassid ei ole varjupaikades just kõige populaarsem sihtrühm. Tihti jäävad nad oma kodu ootama väga kauaks, sest inimesed kardavad, et elu pimeda kassiga on raske. Pimeda kassi eest hoolitsemine ei ole aga sugugi nii keeruline, kirjutab Tartu Kassikaitse.

Kui vanahärra Sebastian Tartu Kassikaitse hoole alla jõudis, olid ta silmad nii halvas seisus, et kõige parem, mida arst teha sai, oli need eemaldada, et ta enam valu ei tunneks.

Sebastiani kuulutust nägi Anneli, kellel 20 aastat tagasi oli diagnoositud kassiallergia. Aastaid oli ta igatsedes Tartu Kassikaitse ja teisi kasse päästvate organisatsioonide portaale vaadanud ja kui Sebastianit nägi, tuli otsus kiiresti: proovime! Õnneks ei löönud allergia enam välja ja Sebastian sai endale suurepärase kodu.

Kuigi pimeda kassi eest hoolitsemine võib kõlada hirmuäratavana, kuna ilmselt vähestel on see kogemus, on asi lihtsam, kui kõlab. Siiski, mõned nipid ja tähelepanekud on olulised. Anneli jagab oma trikke ja soovitusi, kuidas ta aitas Sebastianil uue koduga kohaneda, millised on väljakutsed ja kuidas nendega toime tulla. Loodame, et see julgustab sindki võtma nii vanemat kui ka näiteks pimedat kassi. Kassikaitses on praegu üks pime kass kodu ootamas.

Loe ka seda: PÄEV KASSIKAITSE RINDEL 〉 Juhuse läbi kassipäästjaks saanud Krislin: ma ei taha ühtki looma piinlemas näha

Uue koduga kohanemine: kuidas leiab pime kass WC ja toidu?

Otsustasime ta saabumisel panna ühte kindlasse tuppa, kus ta magas ja kus olid ka liivakast ja sööginõud. Esimesed korrad pidime teda aitama. Tõstsime vetsu, nõude juurde ja voodisse/esikäpad voodiäärele. Ülejäänud kaardistamise ja navigeerimise tegi ta ise. Alustas mööda seina liikumisega ja kui vurrudega tajus, et takistus on ees, läks teist teed.

Vurrud on pimedale Sebastianile liikumisel palju abiks. Foto: Tartu Kassikaitse

Praeguseks on tal peas, kus kõik asjad on, aga ta käib ringi ikkagi ettevaatlikult, juhuks, kui peaks midagi teel ees olema. Voodisse hüppamise õppis ta ära esimese kolme päeva jooksul. Liivakasti panime kindlasse nurka ja see on seal ka püsinud, selle asukoht on alati meeles ja ta pole kordagi mujale häda teinud. Vahepeal liigutame veidi toidukausse, aga ta leiab need ilusti üles, sest teab, millisest toapoolest otsida. On olnud kordi, kui leiab uue koha nende otsa koperdamise teel.

Sebastianiga peab olema ettevaatlikum siis, kui ronib kuhugi, kus väga tihti ei käi. Näiteks diivaniäär, aknalaud. Jälgime, et ta ei tuleks alla kuskilt, kus võib kukkuda või viga saada. Mängimine on veel üks asjadest, mis on erinev. Kui temaga mängida, peab mänguasja mööda pinda liigutama nii, et ta seda kuuleks. Kui ta kuuleb, kus ese on, oskab ta seda kõrvadega jälgida ja käpaga sihtida. Üldiselt vajab ta vahel rohkem julgustamist.

Mis on pimeda kassi puhul teistmoodi?

Kartsime alguses, et äkki ei leia ta asju üles (vetsu peamiselt), aga tegelikkuses on tal terve kodu kaardistatud ja asjade asukohad peas. Teine mure oli, et ehk ei saa ta nii palju vaheldust, kui ta tahaks. Nüüdseks ronib ta igale poole, kuhu soovib ja ei tundu uusi kohti üldse kartvat. Talle meeldib väga käia rõdul värsket õhku nautimas ja sooja ilmaga õues jalutamas. Esimesel arstivisiidil tuias meiega ruumis, saba ja pea püsti, selg sirgu.

Sebastian on juba 12 aastat vana, aga elab oma uues kodus nagu kuninga kass. Foto: Tartu Kassikaitse

Mööbel on nii nagu enne. Alguses käis ta mööda seina ääri. Kui vurrud kuhugi vastu puutuvad, siis jääb seisma ja läheb mujalt. Kusagilt alla kukkunud ei ole. Ta sirutab pea natuke ettepoole ja tunnetab, et ees ei ole midagi ja lihtsalt hüppab. Tegelikult, kui tema magamiskoht, WC ja söögikoht on ühes kindlas kohas, siis ülejäänud mööbel teda ei häiri. Ta õpib ruttu.

Kui vurrud kuhugi vastu puutuvad, siis jääb seisma ja läheb mujalt.

Ei ta näu peaaegu üldse. Ta tuleb kutsumise peale sööma või siis kuuleb külmkapi või konservikarbi avamist. Klõbistame küüntega vastu kaussi ka. Kui diivanile ja tugitoolile tahab hüpata, siis istub selle ees. Me patsutame käega selle peal ja ütleme «hops!».

Mida oled pimedalt kassilt ise õppinud?

Pime kass õpetab rohkem empaatiat, kannatlikkust. Sest temaga ei saa ringi joosta, talle ei meeldi süles olla. Küll aga meeldib talle õues käia (traksidega). Suur hirm oli, et ta kardab õues ja satub paanikasse, aga see oli asjatu hirm. Kohe esimesel korral nautis ta seda täiega. Küll vajab ta kinnitust, et ta ei ole üksi jäetud ja keegi on kõrval. Õppis isegi treppidest käima mööda seina äärt.

Huvitav on ka see, et olime nii ära harjunud, et tal silmi ei ole, et kui teise kassi võtsime, tundus kummaline, kui ta otsa vaatas.

Loe ka seda: PÄEVAKÄPP 〉 Paku kodu pimedale kassile: julmalt hüljatud Meeri vajab hädasti kodu

Kui keegi mõtleb, kas võtta pime kass, mida ütleksid?

Pimeda kassi võtmist ei ole kindlasti vaja karta. Ta on samasugune kass nagu nägijadki, lihtsalt natuke tagasihoidlikum. Kraapimisposti Sebastian ei kasuta, sest ta ei tea, mis see on ja ilmselt ei ole see tema arvates turvaline. Teritab küüsi vaiba või tugitooli peal. Meile on see okei.

Kellele pime kass sobiks?

Pimedal kassil on väiksem võimalus kodu leida, eriti sellepärast, et nad ei pruugi olla sama aktiivsed või julged kui nägevad kassid. Vähemalt Sebastian (Sebastian ei ole ka esimeses nooruses!) teeb enamiku ajast enda asja või pikutab. Selline kass sobiks minusugustele, kes niisama tahavad vahest tšillida. Ta magab minu kõrval samal ajal, kui ma askeldan.

Sebastian naudib isegi väljas murul käimist. Oluline on, et inimene aga märku annab, et ta on kassi kõrval. Foto: Tartu Kassikaitse

Ei soovita inimestele, kes tahavad kindlalt aktiivset, mänguhimulist või kohe sülekassi. Pimedatel läheb kauem aega kohanemise ja julguse kogumisega. Mangimist ja süles istumist kohe kindlasti ei saa, kui üldse. Aktiivsed ei pruugi nad samuti olla, kuna peavad ettevaatlikumalt ringi liikuma ja ehk ei julge nii julgelt tegutseda kui teised kassid. Samas näiteks üksi ööpäevaks koju jäämine ei olnud tema jaoks probleem.

Kindlasti ei sobi ta väikeste lastega perre, sest vajab palju omaette olemist ja ehmub kõva ja äkilise heli peale.

Kas pime ja nägija kass sobivad kokku?

Võtsime Milka talle seltsiks. Alguses oli ikka väga solvunud. Istus mitu päeva oma toas ja ei söönud. Nüüdseks aktsepteerib tema olemasolu, lakub vahel ja magavad kõrvuti, aga sõbrad ei ole. Pime kass muutus peale teise kassi tulekut kurjaks. Susiseb ja uriseb isegi meie peale, kui mööda lähme. Nurru ei ole enam löönud. Aga ta on algusest saadik selline mittenunnutamise loom olnud. Kui tähelepanu tahab, näitab välja ja ilmselt on asi ikkagi selles, et ta on vana juba ja ei näe. Eks tegelikult selgub kasside sobivus alles siis, kui nad kokku saavad, nende iseloomust, vajadustest ja kui aidata neil kohaneda teineteisega.

Kuidas edasi? Aita päästa hädas olev kass!

Tartu Kassikaitsel on hea meel, et Sebastian leidis endale pere, kus tema nägemispuudust ei nähtud puudusena, vaid otsustati olla kassi jaoks olemas ja aidata tal kohaneda uute tingimustega. Kui sinagi soovid olla olemas kassile, kes on pidanud kogema rohkem kannatusi, siis kaalu metsikuma, tervisehädade või vanema kassi adopteerimist või hoiukoduks olemist.

Täna on näiteks Meeri kassike, kes on pime ja vajab hädasti kodu. Hoiukoduks olemise kohta saad lugeda siit ja vaata siit ka kodu otsivaid kasse.

Tuhanded eurod on puudu

Detsembri keskel teatas Tartu Kassikaitse, et vajab hädasti annetusi, sest neil on maksmata arveid 7465 euro eest ning kuigi abivajavate loomade järjekord ukse taga on lõputu, ei saa praegu rohkem kedagi aidata. Kassikaitsjad on tänulikud iga euro eest, et ravida, toita ja aidata koju hädasolevaid tänavakasse (vaata annetamise kohta infot siit).

Allikas: Tartu Kassikaitse blogipostitus 12.12.2022