R, 9.12.2022
ARVAMUS ⟩ Huntide arvukus kaheldav ehk kui suures väljasuremisohus on liik tegelikult?
Hundid. Pilt on illustreeriv. Foto: Martin Prochazkacz/Shutterstock
Eleri Lopp
, keskkonnakaitsja
Huntide arvukus kaheldav ehk kui suures väljasuremisohus on liik tegelikult?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

«Minu mitme aasta praktika hundipesakondi jälgides näitab, et pesakonnad on tihti vaid 3–5-liikmelised ja üksikuid hunte väga ka ei liigu. Eestis on karjad nii väikesed, et huntidest on defitsiit,» kirjutab loodusgiid ja -fotograaf, keskkonnakaitsja ning MTÜ Eesti Suurkiskjad koordinaator Eleri Lopp.

31. oktoobril vahendas Eesti Jahimeeste Selts valeinfot, mida levitasid ka mitmed meediaväljaanded (loe siit). Seal esineb minu hinnangul valeinfo, et Rootsis on 460 hunti. Tegelikult on heal juhul 400, sest kuus karja kütiti talvel ära ja seda ei ole arvesse võetud. Rootsis hinnatakse arvukust perioodil 1. oktoober – 31. märts. Seega, isegi kui kuus karja talvel maha lastakse, autoteedel surma saavad jne, ning nende jäljed loendatakse, siis neid arvestusest maha ei võeta. Samuti oli Eesti Jahimeeste Seltsi levitatud infos vale, et avalik arvamus on hundi vastu. Tegelikult näitavad mitmed Rootsis 2018. ja 2021. aastal tehtud uuringud ja küsitlused, et inimesed toetavad ülekaalukalt hunti ja nende suhtumine neisse on positiivne.

Huntide arvukus küsitav

Rootsis korrutatakse iga teadaolev pesakond numbriga kümme. Eestis samuti, kuid tegemist ei ole usaldusväärse meetodiga, mille kohta on ka teaduslikult tasemel infot. Igal aastal tuleb hinnata uuesti igat olukorda ja reaalne piirkonna keskmine number võib muutuda. Näiteks võib selleks numbriks olla hoopis seitse või viis. Et täpsemalt teada, tuleks selleks läbi viia uuringuid, aga neid Eestis kahjuks ei tehta regulaarselt või üldse mitte. Ainuke info tuleb jahimeestelt, kes edastavad kogutud andmed keskkonnaagentuuri. Ei mingeid teaduslikke seireid huvigrupi väliselt või DNA analüüse kas kogutud väljaheidetelt või kütitud loomadelt.

Eesti kopeerib Soome-Rootsi loendusmeetodeid, kuid jätab ära mitmed olulised nüansid, mida kirjeldasin. Soomes ja Rootsis kasutatakse DNA-analüüse regulaarselt arvukuse määramisel. Seega on vale Eesti süsteemi nendega võrrelda.

Kui liik on ohustatud ehk ebasoodsas seisundis, siis tuleb juhinduda ettevaatusprintsiibist, mida nõuab ka loodusdirektiiv. Minu mitme aasta praktika hundipesakondi jälgides näitab, et pesakonnad on tihti vaid 3–5-liikmelised ja üksikuid hunte väga ka ei liigu. Eestis on karjad nii väikesed, et huntidest on defitsiit.

Hundikarja tugevuse määrab nende arv. Koos on nad tugevamad, kuid loomulikult kõik kokku ei sobi. Propageeritud on väidet, et hundid paljunevad hästi ja juurdekasv on hea. Jah, õige, aga rääkimata jäetakse, et pooled, kui mitte kõik hundikutsikad, ei ela isegi aastaseks.

Pooled, kui mitte kõik hundikutsikad ei ela isegi aastaseks.

Rootsis on hundid väga hästi geneetiliselt uuritud ja on tulnud välja, et enamik hunte on omavahel sugulased ning kui pikaajaliselt arvukus kasvama ei hakka, ohustab neid väljasuremine geenirikete tõttu. Eestis ei ole antud uuringuid piisavalt tehtud ja me ei tea, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding, hübrisisatsioon koertega jne. Inbriidingust Skandinaavia näitel kirjutasin siin.

Liiki on vaja kaitsta, mitte hävitada

Eestis ei ole tehtud hundile elujõulisuse uuringut, mis oleks üldse kõige alus, kui me räägime, kas Eesti hundil läheb hästi või halvasti. Küsisin just hiljuti ühel kohtumisel Rootsi Stockholmi ülikooli zooloogia professorilt Linda Laikrelt, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding kui meil jahisurve on viimased kümme aastat olnud 25–50 protsenti populatsioonist. Vastus oli, et see pole välistatud ja oht on olemas.

Miks üldse EJS levitab infot Rootsi hundijahi kohta paar päev enne seda, kui Eestis algab hundijaht ametlikult? Küsitav on ka see, kui keskkonnaamet annab välja käskkirja päev enne jahti, muutes edasikaebamise mõttetuks. Ajaga, kui asju kohtus lahendatakse, on hundid juba maha lastud.

Eestis on hunt ohustatud liik, veelgi arusaadavamalt öeldes punases nimekirjas IUCNi kriteeriumite järgi, kuid vaatamata sellele kavatseb riik küttida 90 hunti 280st (suusõnaline hinnang, mingeid tugevaid teaduslikke tõendeid pole ja kasutatud 10-ga korrutamist, mis ei ole samuti läbipaistev). Võrdluseks, et karusid on jahimeestelt saadud info põhjal ligi 800 ja neid kütiti ligi 90 (11,25 protsenti). Hunte kütitakse ilmselt veel rohkemgi, sest hiljem antakse ka teine osa lubadest.

Eestis on hunt ohustatud liik, kuid vaatamata sellele kavatseb riik küttida 90 hunti 280st.

Ehk kokkuvõtvalt kaitsevad seadused üle Euroopa hunte, samuti näitavad teadusuuringud nende kaitsmisvajadust. Kahjustusi on võimalik vältida, kui vaid tahta (uuringud kinnitavad ja näiteid on palju). Avalik arvamus on suurkiskjaid soosiv.

Hundiviha kui manipulatsioon

Hundi hirmujutte külvab ja levitab üks huvigrupp ja nende huvi on hunte küttida. Selleks kasutatakse meediat väga hästi. Näiteks kihas septembris Leedu meedia, sest hunt oli inimest rünnanud. Hiljem aga selgus, et tegemist oli koeraga. Kahju hundile ja mainele aga on juba tehtud ja inimesi hirmule aetud. Ka Eestis mingitest väidetavatest karuründe uudistest kumab välja, et neid jutte levitavad jahimeeste elukaaslased või tuttavad, tihti on allikad ka anonüümsed. Lambakasvatajad on ise ka jahimehed ja mitmel näitel tundub, et neid kahjustusi ongi vaja, et jahti õigustada.

Uuringud näitavad, et jaht tekitab pigem nuhtlusisendeid. Loodusdirektiiv ütleb ka, et isegi kui liik teeb kahjustusi, peab enne küttima asumist täielikult kindlaks tehtud olema, et liigi seisund ei muutu ebasoodsaks või halvemaks.

Jaht pole mingi meede kariloomade kahjustuste ärahoidmiseks. Praegune praktika võrdub olukorraga, et pole hunti, siis pole probleemi. Kui kariloomi ei kaitsta, ei kao probleem ära. Hunt lastakse maha, aga mõne aja pärast (juhul, kui hunte naaberaladel on) tulevad uued hundid. Jällegi lastakse need maha. Naiivne on väita, et hundid on liiga julged. Inimene on tänapäeval igal pool. Huntidel pole kohta, kus nad saaksid ilma inimtegevuseta olla.

Naiivne on väita, et hundid on liiga julged. Inimene on tänapäeval igal pool. Huntidel pole kohta, kus nad saaksid ilma inimtegevuseta olla.

Jaht tekitab nuhtlusisendeid ja katkiseid hundiperesid. Praegu on hundikutsikad 7-kuused ja riigi jaoks juba nuhtlused. Eestis kütitud huntide keskmine eluiga on 1,9 aastat. Hundid võivad elada kuni 14-aastaseks ehk me kütime peamiselt noori hunte, kes pole oma musta nina otsa peal veel isegi lumehelvest tundnud.

Üks vähemuses olev huvigrupp suudab mõjutada poliitikuid ja ametnikke, pannes neid tegema otsuseid, mis on seadusevastased. Nii Eestis, Rootsis, Soomes kui ka Norras on hundid kohtus. Soomes on tulnud ka mitmeid võite ja alles hiljuti võitsid jällegi hundikaitsjad kohtus. Tuli välja, et kümne hundi luba anti välja seadusevastaselt. Soomes on hundid olnud ka lausa Euroopa Kohtus ja ka seal võitnud.

Soome kohtud paistavad silma sellega, et tunnevad vähemalt kõrgema astme kohtutes väga hästi loodusdirektiivi. Ilmselt on siin oma osa selles, et Euroopa Kohtust on juba tulnud kaotusi ja nüüd vaadatakse seaduseid tõsisemalt.

Samuti on hundikaitsjad Norras võitnud, kuid kuna kohtud on aeglased, jõuti siiski mitmed hundid ebaseaduslikult maha lasta. Norras ei kaitse hunte Euroopa Liidu direktiiv, vaid Berni konventsioon, mis kusjuures on kehtiv ka Eestis. Eesti on Berni konventsiooniga ühinenud ja viimase järgi peaks Eestis hunte kohtlema, nagu nad oleksid loodusdirektiivi järgi lisas IV mitte lisas V.

Tundub, et tänapäeval tehakse looduskaitseseadusi enese rahustuseks, näitamaks, et me ikka hoolime ja hoiame loodust. Reaalsuses vaadatakse neist pigem mööda ja tehakse teaduse nime all kavasid, mis peaksid hunte kaitsma, kuid tegelikult õigustavad nende küttimist.

Vaata Eleri Lopi üles filmitud haruldast kohtumist ühe Eesti hundikarjaga allolevast videost ning tema YouTube'i kanalilt SIIN.

Märksõnad
Tagasi üles