Mis sest, et loomapoeg tundub armsam kui juba vanem loom, väärib väike vanur armastust ja hoolitsevat kodu, täpselt nagu noorem liigikaaslane.
Enamik vanemas eas loomadest, kes varjupaika jõuavad, on suurema osa elust veetnud koduses keskkonnas. Paljudele eakatele loomadele on varjupaika jõudmine suur šokk, kuna kadunud on kindlustunne, tuttavad lõhnad-pesad ja paikäed. Arvatakse, et ega vana loom enam uue koduga harju, ent pigem on tõde vastupidine. Eakas loom on tänulik, et saab end uuesti turvaliselt tunda, leida rutiini ning inimese, kes paisid ja pehmet pesa pakub.
Südamerahu annab vanema looma puhul teadmine, et infot tema iseloomu, eelistuste ja vajaduste kohta on rohkem. Loomapoja iseloom ei ole veel välja kujunenud ning nii ei või teada, kui hästi ta pereliikmete ja juba ees ootavate loomadega klapib. Võib-olla loodetakse sülekoera või -kassi, aga loom on hoopis väike hävituslennuk, mis räsib ära kõik taimed ja mööbli. Vanem loom teab, mida tohib ja ei tohi. Samuti oskab varjupaik sageli rääkida, kas loom eelistab olla pere ainus sõber või saab läbi ka teistega; kas ta on pigem energiline või rahulik; ning kas ta kasukas vajab regulaarset hoolt.
Koerte kohta öeldakse ikka, et ega vanale koerale enam uusi trikke õpeta. Tegelikult on vanem koer vahel isegi parem õppija kui kutsikas, kuna suudab kauem keskenduda. Näiteks annab õige koolitaja juhendamisel vanemas eas rihma sikutava koera kenasti jalutama õpetada. Üldiselt võib ka julgelt eeldada, et vanale koerale ei peagi sageli n-ö uusi trikke õpetama, sest ta teab, et asju ei närita ega kratsita ning häda tehakse õue.