/nginx/o/2022/09/30/14867396t1h3d07.jpg)
Mida kujutab endast väikeloomade anesteesia ja milliseid riske see endaga kaasa võib tuua, selgitab lähemalt veterinaar Priit Peetris.
TASUB TEADA ⟩ Loomaarst annab ülevaate väikeloomade anesteesiast
Anesteesia, rahvakeeli narkoos, on enamasti lemmikloomade omanikes ärevust tekitav. Ärevus tekib üldjuhul teadmatusest, mida täpsemalt kliinikus tema pereliikmega ikkagi tehakse. Anesteesiaga kaasnevad alati ohud, kuid teadlikkus ning ohuteguritega arvestamine juba alandavad riski. Lemmikloomade puhul on anesteesiat sageli vaja kasutada erinevate meditsiiniliste protseduuride läbiviimiseks. Selleks võib olla traumajärgne ülevaatus valudes loomale või planeeritud operatsioon (näiteks kastreerimine, steriliseerimine või hoopiski hambakivi eemaldus). Anesteesia kergema vormi, sedatsiooni ehk rahustuse ajal on loom teadvusel, saab mõningal määral ümbritsevast aru, ei lase ennast manipuleerimisest häirida, kuid reageerib valule ja ärritusele. Rahustust kasutatakse vajaduspõhiselt, näiteks röntgenpildistamiseks ja ultraheliuuringuks. Enamik lemmikloomi suudavad eelpool nimetatud protseduuride ajal jääda rahulikuks ning lasevad end vajalikus asendis hoida. Ärevamate isendite puhul on anesteesia vajalikkus tingitud peamiselt looma enda ohutusest, vähendamaks looma stressi ning välistamaks segaduses rabelemisest tekkida võivaid vigastusi. Sedatsioon võib olla vajalik ka inimeste ohutuse seisukohast.
Anesteesiaga kaasnevad riskid võib jagada kaheks: patsiendist ja inimesest sõltuvaks. Patsiendiga seotud riskifaktorid on näiteks looma vanus, kaasuvad haigused, haigusseisundid, liik, tõug, samuti iseloom. Vananemisega suurenevad võimalike kaasuvate haiguste ja organite puudulikkuse tõenäosused. Olenevalt haigusseisundist ehk teadaolevatest haigustest võib anesteesia risk olla väga erinev. Näiteks autotrauma puhul võivad kahjustatud olla nii pea-, seljaaju kui ka siseorganid, kuid sageli kaasnevad ka väga valulikud luumurrud, mistõttu on üldiselt looma jaoks ohutum ja mugavam, kui talle tehakse läbivaatuse ajaks anesteesia. Väiksemat liiki loomadel (näiteks kass, küülik, hamster) on sageli anesteesia risk kõrgem. Samuti võib anesteesia riski mõjutada lemmiklooma tõug, kuna teatavatel tõugudel võib esineda ülitundlikkust ravimite suhtes. Lühikoonulistel ehk brahhütsefaalsetel loomadel on tulenevalt nende tavapärasest kitsamatele hingamisteedele anesteesia risk eriti kõrge. Brahhütsefaalsed võivad olla nii koerad, kassid kui ka kääbusküülikud - neil kõigil on suurem tolerants süsihappegaasi sisaldusele veres ehk nad on pidevalt hapnikuvaeguses, mis mitte ainult ei lisa kõigemat riski anesteesiale, vaid tegelikult kahjustab looma tervist terve tema eluea. Stress on samuti suur mõjutaja - rahulikumal loomal saab kasutada väiksemaid doose, mis omakorda vähendab kõrvalmõjude teket ning kergendab ärkamist. Närvilised loomad ei uinu nii kergesti, mistõttu nad võivad vajada suuremaid doose või erinevaid ravimeid ning ärkamine võib olla aeglasem.
/nginx/o/2022/09/30/14867524t1h7e5c.jpg)
Inimesest sõltuvad riskid on tingitud nii loomaarstist kui ka omanikust. Loomaarsti kompetentsus, pidev enesetäiendamine, kaasaegsete vahendite kasutamise oskus ja võimekus ning kindlasti riskide ennetamise oskus on olulise tähtsusega. Kassi või koera omanik võib tõsta lemmiku anesteesia riski, tuues täis kõhuga lemmiku operatsioonile, jätta määramata ravimid andmata või hoopiski ei informeeri arsti kõikidest ravimitest, mida loomale manustatakse. Riski anesteesiale põhjustab ka looma ülekaalulisus, mis enamasti on põhjustatud liigsest või valest toitumisest. Ülekaalulistel loomadel on raskem hingata, hingamisteed võivad olla kitsamad, neid on keerulisem intubeerida, paigaldada veenikanüüli ning suurem oht on ka lamatiste tekkeks. Paljud anesteetikumid võivad esile kutsuda iiveldust ning ajada looma oksendama. Kui kass või koer on enne anesteesiat kõhu täis söönud, siis võib ta ravimite mõju all olles hakata oksendama või reguriteerima, põhjustades sellega looma jaoks potentsiaalselt eluohtliku situatsiooni, sest normaalsed refleksid ei pruugi enam toimida ning mao sisu võib sattuda hingetorru.
«Kassi või koera omanik võib tõsta lemmiku anesteesia riski, tuues täis kõhuga lemmiku operatsioonile, jätta määramata ravimid andmata või hoopiski ei informeeri arsti kõikidest ravimitest, mida loomale manustatakse.»
Kõiki riske arvesse võttes määrab loomaarst anesteesia vajalikkuse ning kõige sobivama ning ohutuma ravimite protokolli iga konkreetse patsiendi jaoks. Vaatamata riskide maandamiseks vajalike teadmiste ja oskuste olemasolule, ning neid rakendades, võib ette tulla komplikatsioone, mille esinemisel näiteks loom lõpetab anesteesia ajal hingamise. Probleem pole väga tõsine kui patsient on juba ettenägelikult intubeeritud ning ühendatud anesteesiamasinaga, mille abil saab kas käsitsi või automaatselt looma hingatada. Siinkohal tuleb rääkida kuulsast sõnast inhalatsioonianesteesia, mis lühidalt tähendab gaasilise anesteetikumi manustamist looma hingamisteedesse, kust see kergesti ja kiiresti imendub. Seetõttu võimaldab inhalatsioonianesteesia kiiresti muuta anesteesia sügavust, viies patsiendi sügavamasse unne, vähendamaks valutundlikkust või vastupidi, äratada kiiresti üles kui anesteesiagaas kinni keerata. Inhalatsioonianesteesiat ei saa aga kasutada koera või kassi puhul ainsa anesteetikumina, sest kasutatav gaas on hingamisteid ärritav ning hingamist pärssiv, mistõttu patsiendil võib tekkida kergelt stress ja ta võib hakata hinge kinni hoidma. Seetõttu peab loom juba olema süstitavate ravimite abil anesteesiasse viidud, hingetorusse on paigaldatud intubatsioonitoru, mille kaudu saab hakata manustama hapnikku ja anesteesiagaasi. Sellisel kombineerimise meetodil kasutataksegi anesteesias erinevaid protokolle ravimitest.
Lemmikloomade omanikud otsivad sageli odavamat hinda neljajalgsele pereliikmele abi osutamiseks, kuid nii nagu inimesed ise soovivad endale saada parimat ravi, siis sageli loomade puhul määrab hind kvaliteedi. Paljudes kliinikutes rutiinsete protseduuride eest küsitava kõrgema hinnaga kaasneb ka kõrgendatud võimekus vähendada riske ja ennetada probleemide tekkimist. Ühe anesteesia ajal võib olla patsiendiga ühendatud 3 või rohkem erinevat masinat, koosnedes mitmetest meetritest juhtmetest ja voolikutest, mis kõik jälgivad patsiendi elutegevust, lisaks veel abivahendid looma intubeerimiseks, soojendamiseks ning vedelikteraapiaks. Iga selline aparaat vajab tundma õppimist ning hooldusi. Mõnedes kliinikutes on tööl lausa eraldi spetsialiseerunud kirurgid ning anestesioloogid või anestesistid, kes omavahel koostööd tehes tagavad, et Teie lemmikule pakutakse parim võimalik ravi just nii nagu tehakse humaanmeditsiini haiglates.