P, 4.12.2022

Ultramaratoonar pidi stepis hundi eest põgenema: ta pidas mind karjast mahajääjaks

Triin Palmipuu
, naine.postimees.ee ajakirjanik
Ultramaratoonar pidi stepis hundi eest põgenema: ta pidas mind karjast mahajääjaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto on illustratiivne
Foto on illustratiivne Foto: Shutterstock

Ultra 100 maratoni 220-kilomeetrine jooksudistants on kõige raskem. Selles osalevad ainult kogenud ja vastupidavad sportlased. Seekord katkestas kuus jooksjat. Üks neist, Nižni Novgorodi sportlane Andrei Vasilenko, pidi võistluse pooleli jätma hundiga kohtumise tõttu.

«Meid hoiatatakse igal aastal enne starti kiskjate ohu eest,» rääkis ultramaratoonar. «Kuid ma poleks kunagi arvanud, et pean temaga võistlusel tõtt vahtima. Jäin põhigrupist maha, oli juba pime, minu 104. kilomeeter, kui nägin enda ees kümne meetri kaugusel hunti. Ta seisis tee peal ja peitis end siis põõsastesse. Ta ei jooksnud minema, vaid valvas ja jälitas mind.»

Siis hakkas Andrei aeglaselt taganema, julgemata hundile selga pöörata. Kui ta lõpuks häirekeskusega ühendust sai, lubati talle appi minna.

«See 40 minutit ootamist tundus mulle väga pikk,» meenutab Andrei Vasilenko. «Nägin aeg-ajalt tee ääres hundi helendavaid silmi. Üritasin seda kohta taskulambiga valgustada, lootes, et ta ehmub, kardab ja lahkub. Aga ta põrnitses mind üksisilmi edasi.» 

«Paanikat ei tekkinud, hindasin olukorda adekvaatselt. Aga see oli hirmus, kiskja on kiskja. Võib-olla pidas ta mind karjast mahajääjaks, kõige nõrgemaks. Lisaks olin jooksul osalejatest kõige väiksema kehaehitusega.»

Mees kiidab samas võistluse korraldajaid ja tal pole neile ühtegi pretensiooni. «Loodus on loodus, selliseid asju ei saa alati ennetada.»

Märksõnad
Tagasi üles