LOOMAARST VASTAB ⟩ Kuidas aru saada, et lemmikloomal on millegi vastu allergia?

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Suheldes erinevate koera- ja kassiomanikega on üha tavalisem, kui vestluse käigus selgub, et lemmikul on üks või teine allergia. Lemmikloomade dermatoloogiale spetsialiseerunud veterinaar Aleksandra Zvonnikova selgitab, mis on allergia ning kuidas sellele jälile jõuda.

Allergia on immuunsüsteemi ebatavaliselt tugev reageerimine mingile välisele või organismis olevale ainele, mille suhtes tavalise immuunsüsteemi korral sellist reaktsiooni ei teki. Levinud on teooria, et allergiaid on rohkelt tekkinud, sest inimesed ja loomad elavad tänapäeval nii steriilses maailmas, kuid kunagi immuunsüsteemi väljaarenemise ajal oli ohtusid kõikjal ja palju rohkem, millega immuunsüsteem pidi võitlema. See viib olukorrani, kus immuunsusel pole piltlikult öeldes mitte midagi teha ja ta hakkab tajuma mõnda väga tavalist asja, näiteks õietolmu, vaenlasena ja reageerib sellele. Seda teooriat kinnitab ka tõekspidamine, et maal elavatel inimestel ja loomadel on vähem allergiaid.

Allergiad saab jagada laias laastus kaheks: toiduallergiaks ja keskkonnaallergiaks ehk atoopiliseks dermatiidiks. Mõlemal rühmal on täpselt samad sümptomid, niisiis on veterinaaride ja omanike ülesanne üheskoos jõuda jälile, millise allergiaga on tegu.

On olemas ka kolmas rühm allergiaid, mida kutsutakse kirbuallergiaks (FAD- Flea Allergic Dermatitis), kuid sellel on mõned teistsugused sümptomid, mis ilmtingimata ei hõlma kirpude leidmist.

Allergia sümptomid

Tüüpilised allergilise koera omaniku kaebused on järgmised:

· Koer kratsib palju enda kõrvu, külgi, kaenlaaluste piirkonda ja nägu;

· Koer lakub või närib/näksib oma käppasid;

· Koera kõrvad määrduvad väga kiiresti ning ta raputab sageli pead;

· Koera nahk lõhnab ebameeldivalt;

· Nahal esineb punaseid või karvadeta laike.

Mõnikord esinevad allergilisel koeral need sümptomid koos, kuigi mõnel koeral esineb ainult üks sümptomitest.

Kassid kratsivad tavaliselt rohkem nägu ja kaela. Nad kipuvad ka end liiga palju lakkuma, isegi kuni karvade väljalangemiseni või haavandite tekkimiseni – alakõhul, reite sisekülgedel, jalgadel. Kassidel võib esineda ka allergilist kõrvapõletikku ja sügelust, kuid seda esineb harvem koertest.

Allergia peamised sümptomid on naha punetus (erythema) ja sügelus (pruritus). Aja jooksul järgneb karvade väljalangemine (alopeetsia) ja mõnikord muutub nahk tumedaks (tekib hüperpigmentatsioon).

Tavaliselt tekib aja möödudes nahale ka bakteriaalne või seenhaigus. Seened ja bakterid elavad nahal tegelikult ka tavapäraselt, kuid kuna allergilise lemmiku nahk saab pidevalt kahjustatud intensiivsest lakkumisest ning kratsimisest, siis saavad seenhaigused või bakterid ideaalse võimaluse paljuneda ja tungida sügavamale naha sisse. Allergilistel loomadel annab sageli märku allergiast kõrvade seis, kus kipuvad bakterid ja seenhaigused edukalt paljunema.

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Vähem levinud allergia sümptomid on karvade väljalangemine ilma sügeluse, naha kuivuse ja kõõmata – need sümptomid on mõnikord põhjustatud ka hoopis mõnest muust haigusest.

Mõned koeratõud on allergilisemad kui teised

Kahjuks esineb osal tõugudel rohkem allergiaid kui teistel. Näiteks prantsuse buldogid, West Highlandi terjerid, Jack Russelli terjerid, labradori retriiverid ja Yorkshire’i terjerid on mu kõige tüüpilisemad allergia patsiendid. Samas peab meeles pidama, et allergia võib välja lüüa ükskõik millisel koeral, sealhulgas ka segaverelisel.

Kahjuks esineb osal tõugudel rohkem allergiaid kui teistel. Näiteks prantsuse buldogid, West Highlandi terjerid, Jack Russelli terjerid, labradori retriiverid ja Yorkshire’i terjerid on mu kõige tüüpilisemad allergia patsiendid.

Haigused ja parasiidid, millel on allergiaga sarnased sümptomid

Esmalt peame me toetuma peamistele sümptomitele, millega patsient meie poole pöördub. Kui me räägime sügelusest, siis peale allergia on teine kõige populaarsem põhjus selleks nahaparasiidid. Lemmikul võivad olla kirbud, sügelislestad ehk kärntõbi, täid, kõrvasügelislestad ja on veel teisigi nahaparasiite. Samuti võib osa seennakkusi sügelust tekitada, näiteks kassihaigus. Olemas on ka vähemlevinud haiguseid, nagu näiteks sebadeniit, mis esineb rohkem akitadel.

Kui rääkida aga karvakaost, siis esmalt seostub see ikka allergiaga. Kui omanikuga vestluses selgub, et loom ei ole end ise kratsinud, siis võib probleemiks olla hoopis kas juba eelpool mainitud kassihaigus või parasiidid, nagu vagellestad (demodex mite) või isegi endokrinoloogilised haigused, (sisenõrenäärmetega, hormoonidega seotud haigused) nagu hüpotüreoos või Cushingi haigus. Mõnel tõul on eelsoodumus ka karvade väljalangemiseks ilma põletiku või hormonaalse häireta, näiteks pomeranianidel alopecia x või taksidel pattern alopecia.

Nende näidetega soovin rõhutada, kui oluline on minna loomaarsti juurde ja mitte alustada ise kodus allergia raviga, ükskõik kui kindel te olete, et teie lemmikul on allergia. Võimalusel soovitan minna otse veterinaari juurde, kes on spetsialiseerunud dermatoloogiale, sest veterinaardermatoloogia teema on tohutult suur ja väga spetsiifiline. Inimestel on lisaks perearstile erinevad eriarstid, nagu kardioloogid ja neuroloogid. Sama on ka veterinaarias. Igas veterinaarmeditsiini valdkonnas ei ole võimalik lihtsalt ühel arstil kõike teada.

Kuidas ikkagi kindlaks teha, mis allergia lemmiklooma kimbutab?

Meil ei ole vaja vereanalüüsi, et välja selgitada, kas loomal on allergia. Allergia on kliiniline diagnoos, mis tähendab, et diagnoos baseerub kliinilistel sümptomitel, histoloogial ja teiste võimalike haiguste välistamisel.

Esmalt peame välistama toidu- ja kirbuallergia. Pärast seda saame järeldada, et tegu on keskkonna allergiaga. Kusjuures keskkonna allergiat esineb lemmikutel enim. Alles siis, kui oleme kindlad, et tegu on keskkonna allergiaga, on mõistlik võtta verd keskkonnast tingitud allergeenide suhtes allergiatesti tegemiseks. Toonitan, et see on mõistlik, kuid mitte kohustuslik, sest me saame looma ravida ka teadmata, mis allergeeniga on täpselt tegu. Analüüs ise maksab hetkel 250 eurot, lisandub verevõtuks vajalik veterinaari visiit. Omanikule on see ca 300-eurone kulu.

Muide, mitmed laborid võimaldavad teha ka verest toiduallergia testi, mida tegelikult kõik veterinaardermatoloogia koolid peavad täiesti kasutuks, kuna test näitab paraku palju valeinfot. Elimineerimis- ehk välistusdieet on ainus viis välja selgitada, milline toiduallergia lemmikul eksisteerib.

Elimineerimisdieedi ABC

Et selgitada välja, kas loomal on toiduallergia, peame läbima elimineerimisdieedi, mis võtab aega tavaliselt 6–8 nädalat. Spetsiaalsed veterinaartoidud on täiesti tasakaalustatud ja seda on ohutu toita isegi terve elu, kuid nagu mainisin, ei kulu elimineerimisdieediks tavaliselt üle kahe kuu.

Olenevalt lemmikloomast ja omaniku eelistustest on kaks lähenemisviisi:

· Kaubanduslik toit – see peab olema hüdroliseeritud valgu dieet, mis on üks järgmistest veterinaartoitudest – Royal Canin Anallergenic (peetakse parimaks), Hills z/d, ProPlan Veterinary Diets HA, Specific Allergen Managemnt Plus ja mõned teised.

· Kodune toit – selles peab olema kindlasti uus valguallikas ja uus süsivesikute allikas, näiteks kui koer sõi eelnevalt kana, veiseliha ja riisi, siis läheme üle lõhele ja kartulile.

Dieeti peab jälgima 100-protsendiliselt, loom ei tohi peale elimineerimisdieedi toidu mitte midagi muud sel perioodil süüa. Kui me ei näe paranemist 6–8 nädala pärast, siis võime järeldada, et toiduallergiat lemmikul ei ole. Seejärel saame öelda, et tegemist on keskkonnaallergiaga.

Kui lemmikul on keskkonnast tingitud allergia

Allergiatestide tulemuste põhjal on enamikul keskkonnaallergiaga lemmikloomadel tolmulestaallergia. Sageli on tegemist ka mõne hallitusseene ja õietolmuallergiaga. Et olla kindel allergeenis, on vaja teha allergiatest. Kõigi keskkonna suhtes allergilistele lemmikloomade tervisele on kasulik vabaneda kodus olevatest «tolmukogujatest», nagu vanad vaibad, mööbel. Samuti on oluline usin tolmuimejaga kodu puhastamine, lemmiku mänguasjade ja pesa regulaarne puhastamine. Igatahes ei ole võimalik kodus tolmulestadest täielikult lahti saada, nii et tavaliselt on vaja ka mõnd ravimit lemmikule, et allergiat kontrolli all hoida.