Kogemusnõustaja selgitab: kuidas loomad meie vaimset tervist mõjutavad

15-aastane Evelyn koos oma koerte Tipi ja Poisiga. Foto: Varjupaikade MTÜ

Lemmikloomad on väärtuslikud kaaslased erinevas vanuses inimestele. Seda kinnitavad nii inimeste kogemused kui ka arvukad uuringud. Kogemusnõustaja Evelyn Valtin, kes on tegutsenud aastaid ka loomakaitses, arutleb, kuidas lemmikloomad meie vaimsele tervisele ja heaolule mõjuda võivad.

Tänulikkus lemmikuga elu jagamise eest, temaga koos veedetud kvaliteetne aeg ja kohalolek ühistes tegevustes on väärtused, mida pakkuda loomale ja iseendale. Koer Tipi sai meie pereliikmeks, kui olin vaid 6-aastane. Mäletan siiani, kuidas ma ta süles koju tõin ja kui rõõmus selle üle olin. Meenutades teda, tajun oma kehas siiani tema süleshoidmise tunnet, tema limpsatusi üle minu näo ja käe all tema karvkatet. Tipi elas meiega 15 aastat, olles minu jaoks teatud mõttes kõige lähedasem.

Hiljuti, meenutades lapsepõlve, tuli meelde mälupilt suvest, kui ma olin umbes 15-aastane – päike paistis, oli suviselt soe ning mina jalutasin kodu ümber koerte Tipi ja Poisiga. Kui Tipi oli pisike mustavalgekirju, pigem karmikarvaline emane koer, siis Poiss, nagu nimi ka ütleb, oli isane ja musta värvi eriliselt pehme krussis karvkattega. Ma tundsin koertega jalutades end ülihästi ning heameelt tegi ka nende uudishimulik ja rõõmus olek.

Lemmikloomade oskus hetkes elada saab aidata ka meil muutuda tähelepanelikumaks ja hinnata olevikurõõme. Koer saab olla meile kaaslane, anda elule tähenduse ja eesmärgi ning tõsta eneseväärtust; samuti ühendada meid teiste inimestega ja viia kokku uute tutvustega, hoida meid aktiivsena ning luua päevastruktuuri ja rutiini.

Koer kui oluline kaaslane

Koer toob ellu rõõmu, ühendust ja tähendust sõltumata inimese vanusest. Tihtipeale on just koer või ka mõni muu lemmikloom see, kes alati «kuulab» meid ära, näeb meid nii heas kui halvas. Paljud räägivad oma koerte ja teiste lemmikloomadega – murede väljarääkimine, isegi kui kuulajaks on koer, kes inimkeeles ei vasta, võib olla oluline osa mure lahendamisel ja enesetunde paranemisel. Uksele saba liputades vastu jooksva koera või hoopis nurrudes jalutava kassi nägemine on tõeliselt liigutav, tunneme end oodatuna ja soovime nende rõõmu jagada.

Kogemusnõustajana inimesi lemmiklooma surma järel toetades olen märganud, et tihtipeale ollakse endalegi üllatunult kurvemad ja sügavamas leinas. Üllatus on suurem juhul, kui loomaga on keegi teine lähedasem olnud ja tema eest rohkem hoolitsenud. Seega on tänulikkus ja kohalolu lemmikloomaga tema eluajal veelgi väärtuslikum.

Tähendus ja eesmärk

Koera eest hoolitsemine võib anda tunde, et meie elul on tähendus ja eesmärk, meid on vaja. Koertega võib olla üksjagu tegemist, kuid uuringud näitavad, et ka vastutus aitab hoida vaimset tervist. Psühholoogid on leidnud, et lemmiklooma eest vastutuse võtmine ja oskuste kasutamine tõstavad enesehinnangut. Koera eest hoolitsemine annab kindlustunde, et ollakse suuteline hoolitsema nii teise elusolendi kui ka iseenda eest.

Väärtuslik ühendus teistega ja uued tutvused

Lapsepõlvele tagasi mõeldes näen, kui tähtis osa koertega jalutamisel oli ühenduse hoidmisel teiste eakaaslastega. Käisin koertega tihti jalutamas nii sõprade kui sõbrannadega, kellel oli koer või mitu. Käisin koos jalutamas ka nendega, kellel ei olnud. Pikad jalutuskäigud, vestlused ja maailma asjadest rääkimised lähendasid, need tõid ellu rohkem mõistmist ja selgust, kuid ka nalja ja elurõõmu. Olin teismeline 90ndate teises pooles, kui mobiiltelefonid ja internet veel kasutusel ei olnud või olid need võimalused väga vähestel. Seega jalutuskäigud leppisin tavaliselt kokku eelmistel päevadel, läksin ukse taha või hõikasin maja ees akna all. Vahel sai ka lauatelefoniga proovitud, kuid ega ka seda kõigil olnud.

«Kogemusnõustajana inimesi lemmiklooma surma järel toetades olen märganud, et tihtipeale ollakse endalegi üllatunult kurvemad ja sügavamas leinas.»

Jalutuskäigud viisid mind kokku ka uute inimestega. Eriti veel juhul, kui koerad omavahel klappisid. Tipi oli teiste koertega tavaliselt tõre, isegi dobermanni mõõtu koertele haugatas ja jalutas siis enesekindlalt edasi. Talle meeldisid vaid paar-kolm koera, üks neist oli valge temast endast veidi suurem bolonka, kes jalutas vanema naisterahvaga. Teinekord planeerisingi Tipiga jalutuskäiku samale ajale, et koerad saaksid omavahel mängida. Tänasel päeval on suurepärased kohtumispaigad ka näiteks koerte jalutusväljakud.

Struktuur ja rutiin

Lemmikloomad, eriti koerad, vajavad regulaarset toitmist ja liikumist. Rutiin hoiab looma tasakaalus ja rahulikumana ning see on ka inimesele toetav. Koera vajadus süüa, õue minna või mängida aitab ka masenduses, ärevuses või stressis inimesel päeva struktuuri luua. Liikumine aitab vähendada stressitaset ning parandada unemustrit ja üldist tervist. Koertega mängimine tõstab oksütotsiini ja dopamiini taset, tekitades positiivseid tundeid ja sidet nii inimese kui tema lemmiklooma jaoks.

Juhul kui looma eest hoolitsemine enda tervisliku olukorra tõttu siiski ei õnnestu, on tähtis seda märgata ja küsida abi lähedastelt või loomi abistavatelt organisatsioonidelt.

Märka oma lemmikloomadest pereliikmeid, pühenda neile oma aega ja hoolitse nende vajaduste eest. Luba endal kogeda tarkust, armastust ja ühendust, mida on loomadelt õppida. Avatus kogemaks sellist ühendust rikastab meid, tõstab meie heaolu ja muudab maailma hoolivamaks teiste elusolendite suhtes.

Koeraomanike Nadežda ja Geidi mõtted

Nadežda Gavrikova, 11-aastane koer Jenny ja 7-aastane koer Kapa

«Kõige positiivsem on minu jaoks see, et ma saan näha, kuidas minu kahe koera jaoks tundub kõik tegelikult lihtne olevat – nad elavad hetkes ning võtavad elust kõik. Arvatavasti ei käiks ma nii palju looduskaunites kohtades, rabades ja randades, kui mul ei oleks minu tüdrukuid, Jennyt ja Kapat.

Üks ilusamatest kogemustest on jälgida, kuidas koer toimetab metsas või põllul, oma n-ö loomulikus keskkonnas. Koerad on ka tegevuste loojad, nendega on alati vaja jalutada, mis tähendab palju liikumist. Samuti on tähtis tagada, et nad oleksid söönud ja vajadusel abistatud ning see omakorda tähendab oma inimlikkuse ja kohusetunde arendamist. Ja mis on põhiline – keegi ootab sind alati koju, vajab sind ja loob juurde kodutunnet!»

Geit Karurahu, Serbia tänavatelt päästetud 2-aastane koer Nina

«Minu jaoks ei ole koer üksnes parim seltsiline, vaid kui lubame, siis ka imeline õpetaja. Parem kui ükskõik milline joogaguru või muu vaimsuse arendaja. Koeraga oma elu jagamine ja temasse süvenemine võib meist kasvatada parema inimese. Minu koerad on kindlasti õpetanud ja arendanud minus olulisi omadusi, näiteks muutnud mind kannatlikumaks, ka mõistvamaks ja arvestavamaks erinevate loomuste suhtes ning õpetanud säilitama igas olukorras positiivset meelt.»

Aprill on üleriigiline südametervise kuu ja ka Varjupaikade MTÜ tähistab seda juba neljandat korda. Kuna südametervis ei ole seotud ainult liikumise ja sportimisega, vaid ka sellega, milliseid emotsioone me tunneme ning mida läbi elame, on sel aastal südamekuu varjupaikades pühendatud just vaimsele tervisele.

*Artikkel esmakordselt ilmunud Varjupaikade MTÜ blogis ning avaldatud haldaja loal.