VIDEO ⟩ Täpilised sebrad: armas, kuid karm tulevikuhoiatus

2019. aastal registreeriti Keenias üleni täpiline sebra Foto: Shutterstock

Ebanormaalsete karvkatte mustritega loomad võivad olla dramaatiline tõend selle kohta, kuidas elupaikade killustumine võib kahjustada metsloomi.

Igaüks võib teile öelda, et sebradele on iseloomulikud mustad ja valged triibud. Kuid mõnel juhul on neil Aafrika hobuslastel ebatavalised värvimustrid, näiteks suured mustad laigud või kuldsed heledate triipudega karvkatted. 2019. aastal registreerisid teadlased Keenias Masai Mara rahvuskaitsealal üleni täpilise sebravarsa, kelle tumepruuni keha katsid valged laigud.

Sellised kõrvalekalded on sageli põhjustatud geneetilistest mutatsioonidest, mis muudavad melaniini, loodusliku pigmendi tootmist. Üldiselt on need imetajate seas haruldased. Nii leidis bioloog Brenda Larison, et ebatavaliselt suur hulk – hinnanguliselt viis protsenti – Uganda Mburo järve lähedal elavatest tasandike sebratest olid ebatavalise karvamustriga.

Kuigi tasandike sebrad on nendest kolmest liigist kõige vähem ohustatud, on nende arvukus alates 2002. aastast langenud 25 protsenti, kusjuures Etioopiast Lõuna-Aafrikani on umbes 500 000 looma. Taradest, teedest ja inimarengust põhjustatud elupaikade killustumine on surunud sebrapopulatsioonid väikesteks maataskuteks, takistades osadel loomadel karjade vahel rännet.

Ränne lisab populatsioonidele uusi geene, muutes selle liigi pikaajalise ellujäämise võtmeks. Geenivoo puudumine võib põhjustada sugulusaretust ja lõpuks viljatust, haigusi ja muid geneetilisi defekte.

Larison ja kolleegid viisid läbi 140 üksiku sebra – sealhulgas seitsme ebahariliku karvkattega looma – geneetilised analüüsid üheksast Aafrika kohast. Sealhulgas Nambia Etosha rahvuspargist ja Lõuna-Aafrika Krugeri rahvuspargist.

Nende uuring, mis avaldati hiljuti ajakirjas «Molecular Ecology» leidis, et väiksematel, eraldatumatel sebrapopulatsioonidel oli väiksem geneetiline mitmekesisus. See pole üllatus. Kuid uuring näitas ka, et isoleeritud rühmad tekitasid tõenäolisemalt ebanormaalselt triibulisi sebrasid, mis viitab sellele, et need geneetilised mutatsioonid on põhjustatud liiga vähesest geneetilisest mitmekesisusest.

Kuigi uuringus vaadeldi ainult seitset kummalise mustriga looma, võivad tulemused olla visuaalne hoiatus tasandike sebra tuleviku kohta, ütleb Larison.

«Kuigi tasandike sebrad ei ole väga ohustatud, ilmnevad need geneetilised probleemid sageli enne, kui tõeliselt probleemsed asjad juhtuma hakkavad,» ütleb ta.

Võimalik, et ebaharilikud mustrid muudavad sebrad röövloomadele lihtsamaks saagiks. Näiteks on enamik registreeritud täpiliste sebrate juhtumeid varssadena, mitte täiskasvanutena. Kuid nende pererühmades ei tundu sebratel suurt vahet kes on triibuline ja kes täpiline.

Juhul, kui probleemiga ei tegeleta, võib juhtuda, et sebrasid ootab sama saatus, kui teist Aafrika sümbolit, kaelkirjakuid. Suuresti elupaikade kadumise ja salaküttimise tõttu on kaelkirjakute populatsioon viimase 30 aasta jooksul vähenenud 30 protsenti. Rahvusvaheline Looduskaitseliit peab nüüd looma väljasuremisohtlikuks. Kuid see nähtus on endiselt nii vähe tuntud, et seda on nimetatud «vaikivaks väljasuremiseks ».