Aastavahetus võib olla sinu koera jaoks üsnagi stressirohke aeg ning seda eelkõige ilutulestiku tõttu, mida loomal on raske mõista. Loe, miks see nii on ja mida oma lemmiku heaks teha saab.
NB: Artikkel ilmus esmakordselt 29.12.2021, avaldame selle täiendatud kujul. Soovitused ei aegu ning on paras aeg need taas meelde tuletada.
«Hirm valjude helide nagu äike, ilutulestik, sireenid ja muu sellise ees võib olla väga tugev ning häirida koera ja ka omaniku elu väga tugevalt. See, et valjud ja tundmatud helid meid ehmatavad, on tegelikult loomulik, sest signaliseerib ohtu. Koerte puhul on leitud ka tõulisi eelsoodumusi,» selgitab PetCity Eedeni loomakliiniku loomaarst Kertu Kivirand.
Tipa ei tulnudki tagasi
Aastavahetusel olime kõik koos pere, sõprade ja koeraga väljas. Mul on väiksemat mõõtu valgelaiguline krants Tipa. Hästi elav, seltskondlik ja julge koer. Ta polnud tol saatuslikul õhtul enam kutsikas, meie arvates oli ta varemgi paugutamist kuulnud. Olime valmis küll, et võtame ta sülle ja katame kõrvad, rahustame teda kui vaja, aga läks teisiti...
Meie tänaval paugutati otse kõnniteedel ja Tipa jooksis uurima, mis need poisid seal ehitavad. See juhtus väga järsku. Ma ei jõudnud talle järele joosta. Üks ilutulestiku patarei, mida käsimüügist vabalt saada, plahvatas mitte nüüd päris Tipa nina ees, aga vaid mõne meetri kaugusel temast.
Tipa kiunatas, hüppas õhku ja hakkas jooksma. Oli selgesti näha, et ta vaeseke jooksis elu eest, nii kiiresti kui suutis. Kogu keha pinges nagu nool. Mitte keegi meist ei jõudnud talle järele. Hõigetele ta ei reageerinud. Jooksis, kuni kadus silmist.
Me ootasime teda tagasi, lootsime, et küllap ta viimaks rahuneb ja ikka koju tagasi tuleb. Ootasime päevi ja päevi. Mis meie šoki saanud loomakesega juhtus me teada ei saanud. Sest Tipa ei tulnudki tagasi.
Eesti koeraomaniku tõestisündinud lugu Lasnamäelt.
