ELAV SKELETT ⟩ Nii kõhnunud kassi polnud näinud ka kogenud loomapäästjad

Nii kõhnunud kassi nägid ka kogenud loomapäästjad esmakordselt. Loom kaalus leidmishetkel alla kahe kilogrammi. 

Selle looma saatust ei tea päriselt keegi. Arvatavasti on ta kuskil lõksus olnud ja seetõttu pikalt nälginud. 

Tema päästja rääkis, et ei julgenud alguses kassi süllegi võtta, kartes talle haiget teha. Aga loomake otsis muudkui inimese lähedust ja janunes helluse ja silituste järele. Igast tema liigutusest õhkas sõnatut palvet: "Ära jäta mind maha." 

Uus perenaine asus tema eest parimal võimalikul moel hoolitsema. Et looma seedesüsteem vastu peaks, toitis ta looma pisikeste portsudega, aga tihti. Ühised kaisutamise minutit. Ja kui kass enda jaoks küünte teritamise puu avastas, võttis ta oma küünte teritamist kui kassielu tähtsaimat missiooni. 

Kass ei osanud eriti ka mängida, keegi polnud temaga seda ilmselt kunagi teinud. Ta oli kassi kohta kohmakas ja kehvapoolse koordinatsiooniga, kuid sellest hoolimata nautis pallide tagaajamist, luuramist ja muid mänge. 

Paari kuu pärast oli kass ilusasti kosunud ja liha luudele kasvatanud, ka oli tema nahk kaetud kauni ja läikiva musta kasukaga. 

Kunagisest rääbakast kassinirust sai kõige armastavam ja hellem kass, kes on oma inimestele igavesti tänulik.