Viljandi loomade varjupaiga ajalugu on 14 aasta pikkune. Töö loomade kaitseks algas aga juba paar aastat varem, kui kamp noori ennast tollasesse varjupaika vabatahtlikena sisse pressisid. Mälestusi heietasid kaks kanget naist, kes on olnud kogu aeg asjaga seotud – Varjupaikade MTÜ tegevjuht Triinu Priks ja varjupaiga juhataja Siiri Mängli. Nende jutu pani kirja projektijuht Anneli Matsi.
Varjupaigandus kui selline on aastate jooksul kardinaalselt muutunud. Paarkümmend aastat tagasi aeti kohalikes varjupaikades seadustes näpuga järge ja loomi peeti ainult nõutud 14 päeva, neid ei ravitud ega vaktsineeritud. Koju tagasi said loomad, keda omanik oskas varjupaigast otsida ja uude koju need, kellel oli õnne, et keegi neid enne märgilist päeva tahtis. Ülejäänud loomad lihtsalt kadusid kuhugi – ei toimunud mingit hoidu rohkem kui kaks nädalat. Ja kuigi praegu on meie varjupaikades kõik hoopis teisiti ja loomadele uusi kodusid otsides teeme meeletut tööd, siis maadleme ikka visalt kaduvate müütidega.
Viljandi varjupaiga ajaloo võib jagada etappideks selle järgi, kuidas mitte millestki tehakse tööd suurest entusiasmist ja sisemise põlemisega. Loomade elu ja heaolu nimel pingutatakse päev päeva järel. Lootes, et kord koidab päev, mil kõik lemmikud on oma kodudes.
Tüma maa ja tühjad aknaaugud
2007. aasta veebruaris, kui sündis Varjupaikade MTÜ, ei olnud midagi, oli ainult kedagi. Olid hakkamist täis inimesed, kes pärast kaht aastat jõudsid eelmise varjupaiga pidajaga kokkuleppele loomade üleandmises. Loomi majutati enda ja sõprade kodudes. 2008. aastal võitsime esimese Viljandi linna väljakuulutatud riigihanke. Midagi polnud teha, olime ainukesed pakkujad üldse. Meie kasutusse anti AS Viljandi Vesi vana territoorium nimega Tüma, mis õigustab oma nime – tüma on see maa tõesti ja märjemal ajal valmistab meile peavalu tänagi.
Lisaks maale saime enda kasutusse ka ühe tootmishoone, mida võiks pigem nimetada hoonelaadseks tooteks. Majal olid ainult seinad ja katus, ei põrandat ega avatäiteid, ei elektrit, vett ega kanalisatsiooni – aga ikkagi maja. Suure hoogtöö käigus ja vabatahtlikkuse korras sai see ehitatud kasutuskõlbulikuks.
Majal olid ainult seinad ja katus, ei põrandat ega avatäiteid, ei elektrit, vett ega kanalisatsiooni – aga ikkagi maja.
Materjalide ja töövahendite ostmiseks võttis Triinu sugulastelt laenu. Maja seinale võõbati võla suurust näitav number, mida vastavalt korrigeeriti, kui oli võimalik tagasi maksta. Ühingu pangaarvele laekus linnalt lepinguline tasu ja palumise peale ka esimesed annetused. See maja oli alguses kõigeks – kasside hoidmiseks, kontoriks, laoks, pesemisruumiks ja milleks iganes. Koerad pidid leppima esialgu õueeluga, milleks oli alguses kuut ja kett.
Meie inimeste jaoks on olnud alati esikohal loomade eest hoolitsemine ja nende heaolu. Osa loomatoitu saadi abi korras, kuid kui see otsa sai, ostsid töötajad ja vabatahtlikud ise loomadele süüa. Kõike tehti ise, katsetati ja ka eksiti, kuid alati tõusti, sest hädalisi oli palju.
Soojakute invasioon
Eelkirjeldatud oludes oli väga keeruline tagada normaalset loomade hoidu, sest ruumipuudus pani appi karjuma. Seetõttu hakkasime probleemi lahendama. Aja jooksul tassisime kokku viis soojakut. Mõnesse ehitati kasside karantiiniruumid, ühte kontor ja teise koertele kaks siseboksi. Kuna need oli kasutatud, mitte uued soojakud, pidi neid pidevalt remontima, et nad püsiks. Soojakute kõige nõrgemad kohad olid katused, mis ei pidanud vihma, ja põrandad, mis kippusid ära vajuma. Nii pidigi juhataja toonases kontoris laua kuivemasse kohta ümber tõstma, sest laest tilkus vett. Et parandada koerte olukorda ja vähendada ketisolekut, ehitati neile kõigepealt kiiresti seitse väliboksi.
Abi järele hüüdma pani aga hulkuvate loomade suur hulk. Oli selline tunne, et neid tungib sisse uksest ja aknast. Rekordarv koeri oligi varjupaigas algusaegadel. Korraga oli varjupaigas 47 koera – 7 koera väliboksides ja 40 üle territooriumi kuutide küljes ketis.
Kui kassid olid soojakutesse ümber kolitud, tõmbasime natuke hinge ja võtsime ette koertele sisebokside ehitamise. Neid mahtus meie käes olevasse hoonesse kokku viis. Nii said lühikarvalised soojematesse oludesse. Ajaloolise tõe huvides tuleb siia kohe kirjutada, et praegu ei ela ükski varjupaigakoer ketis ja ka kuudid on lammutatud. Platsile, kus enne koeri peeti, on ehitatud hoopis suur jooksuaedik, kus koerad saavad vabalt liikuda ja lustida.
Rekordarv koeri oligi varjupaigas algusaegadel. Korraga oli varjupaigas 47 koera – 7 koera väliboksides ja 40 üle territooriumi kuutide küljes ketis.
Osavate käte ring
Aja edenedes ja ise targemaks saades saime aru, et puuris kükitavale kassile on väga keeruline uut kodu otsida. Need kassid ei olnud atraktiivsed ja ei kõnetanud kassisoovijaid. Tekkis karjuv vajadus ruumide järele, kus kassid saaks ennast vabalt tunda ja kus oleks viisakas loomasoovijaid vastu võtta. Samuti oli vaja veterinaarile normaalseid töötingimusi.
Mis siis ikka – hoovis seisis veel üks ilma uste ja akendeta tühi tootmishoone kehand. Saime loa selle kasutamiseks ja hakkasime aretama. Rahaliselt pani õla alla Eesti Loomakaitse Selts ja materjalidega toetasid erinevad firmad. Nii saime majale ette uksed, aknad ja nagu jõulukingiks vahelae. Et juhataja Siiri käes ükski tööriist ei karju, vaid hoopis laulab, siis tänu tema osavatele kätele sai kassituba vägeva puidust sisustuse. Kassidele on seintel pesakastid, kuhu peituda ja ronimiseks postid, redelid ja riiulid – kõik see, mida kassid heaks eluks vajavad. Administraatoril on oma töökoht, kus ta saab kenasti loomadega tutvujad vastu võtta ja edasi juhatada. Et kassid tunnevad end oma toas väga mugavalt ja neile on tagatud piisavalt privaatsust, mahub neid sinna üksjagu. Omavahel kaklema nad ei kipu. Julgemad jooksevad uksele vastu ja hakkavad vastu jalgu silima, ujedamad lebotavad kõrgematel riiulitel. Nad näitavad oma uhkeid kasukaid ja inimestele see meeldib.
Täna ei ela ükski varjupaigakoer ketis ja ka kuudid on lammutatud.
Õnnistus või õnnetus
Kogu meie eksistentsi aja on seisnud samal territooriumil hoone, milles toimis kuni 2017. aastani täiskasvanute turvakodu. Sinna tuldi õhtul ja lahkuti hommikul. Ühel territooriumil said kokku kodutud inimesed ja kodutud loomad. Eks see lisas meie ellu veel omajagu vürtsi. 2019. aasta riigihankelepinguga anti selleks ajaks juba kaks aastat tühjana seisnud hoone meile kasutada.
Oli see nüüd õnnistus või õnnetus? Hoone küttesüsteem oli rivist väljas ja katla võis vanarauaks lugeda. Elektrisüsteem oli amortiseerunud või puudus mõnes ruumis hoopis. Vett ei olnud ning majas käis hiire- ja rotiralli. Ega midagi – on hullematki nähtud. Seinad ja katus olid olemas, isegi uksed ja aknad olid ees, mis sest, et peaaegu mädad, aga esialgu püsisid. Ja oh seda õnne, majal oli kaks korrust! See pani meie mõtte juba tööle. Esimese korruse suured ruumid sobisid hästi ladudeks, laopinda on varjupaigal alati vaja. Teise korruse arvukad toad mahutasid ära kasside karantiinid, veterinaariaploki ja personaliruumid.
Mõeldes soojakus elavatele loomadele, kus oli keeruline tagada vajalikku sisekliimat, võtsime järjekordse tondilossi vastu ja hakkasime s***st saia tegema. Eesmärk oli paigas – kassid tuleb talveks majja kolida. Esimesena sai ehitatud pelletikatlaga keskküttesüsteem, aga ega katel ennast ise küta. Nii naeravad meie naised, et jõusaalis nemad käima ei pea. Varjupaigatöö on kogu aeg üks paras võimlemine. Ka elekter ja vesi said majja.
«Teeme ära» talgutega maikuus tehti algust teise korruse ruumide remondiga, mis kestis paljude kätepaaride abil läbi suve. Sellised hetked, kus kogukond märkab ja appi tuleb, teevad ainult rõõmu. Ja tegimegi ära – 2019. aasta sügisel koliti kõik kassid soojakutest hoonesse. Jõudsime justkui valgustussajandisse. Kuigi loomade heaoluks saab veel palju rohkem ära teha, siis elementaarsel tasandil toimus hüpe.
Meie leping kohaliku omavalitsusega kehtib kolm aastat ja ilma igasuguse kindlustundeta tuleviku suhtes on Varjupaikade MTÜ investeerinud Viljandi linnale kuuluvasse hoonesse 25 000 eurot. Lisaks on hoonesse investeerinud vabatahtlikud ja teised abilised annetatud materjale ja tuhandeid töötunde. Endine putkamajandus territooriumil on lammutatud, ainult üks sada korda remonditud laosoojak püsib vapralt ja meenutab kunagisi aegu.
Vägev meeskond
Pigem siis naiskond, mis koosneb väge täis naistest. Varjupaigas ei saa esitada küsimust, kas meeste- või naistetöö – kõik tööd tuleb ära teha. Triinu ja Siiri kui algusaegade raudvara on naised, kes on koos läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest. Nad alustasid vabatahtlikena. Ühingu kasvades pidi keegi seda juhtima ning tegelema lepingute ja rahalise poolega. Nii sai Triinust Varjupaikade MTÜ tegevjuht ja ta on seda tänaseni. Tema tunneb organisatsiooni- ja varjupaigaelu viimase peensuseni.
Varjupaiga juhataja Siiri on naine nagu orkester. Vabatahtlikust sai loomade püüdja-hooldaja, tema õlul on olnud administreerimine, ta on koolitanud teisi. Siiri teeb kõikidele töödele tuule alla. Varjupaigas ei ole ilmselt ühtegi ruumi, mille lae all, ega ühtegi maja, mille katusel Siiri turninud ei oleks. Juhataja hommik on alanud sellega, et kõigepealt ronib ta tormiga äralennanud plekki katusele tagasi lööma. Kui küsida Siiri käest, miks ta seda teeb, siis vastab ta, et on vaja. Seda on vaja loomade pärast – ei ole aega oodata. Ja kui varjupaiga talgupäeval on 120 inimest hoovis, siis oskab Siiri ka nii suurt hulka organiseeritult tööle panna.
Tänaseks on varjupaiga naiskond kasvanud seitsmeliikmeliseks ja ülesanded on rohkem jagatud, kõike ei pea ja ei jõuagi enam üksi või kahekesi ära teha. Nii loomade, inimeste kui ühiskonna nõudmised on kasvanud. Peale loomade hoiu ja hoolduse tuleb tegeleda uueks koduks ettevalmistavate tegevustega, milleks on loomade sotsialiseerimine, veterinaarprotseduurid jms. Kollektiivis on olnud tulijaid ja minejaid. Kõik ei pea sellele emotsionaalselt pingelisele tööle vastu. Pikaajaliselt, üle viie aasta, on juhataja kõrval töötanud loomaarstiabi Tiia, kes seisab loomade tervise eest ja abistab haigeid. Siiri ise iseloomustab oma praegust tiimi nii: nad on suure südamega kanged naised, kes on kahe jalaga maa peal.
Kollektiivis on olnud tulijaid ja minejaid. Kõik ei pea sellele emotsionaalselt pingelisele tööle vastu.
Ootused ja lootused
Varsti juba pea inimpõlve vältel ei taju me muutust osa kohalike omavalitsuste tasandil. Ikka veel vaadatakse hätta sattunud looma kui tüütut putukat, kelle püüdmiseks ja hoidmiseks tuleb mõttetult eelarveraha kulutada. Püütakse jätta mulje, et loomad võtavad raha ära nii lastelt kui vanuritelt.
Ei tunnistata fakti, et hulkuvad ja/või abivajavad loomad on inimeste tegevuse või kohustuste täitmata jätmise tulemus. Lisaks kodututele loomadele abistab varjupaik kohalikke elanikke, kellel on loom kadunud või kelle elukvaliteedi on hoolimatud loomaomanikud rikkunud.
Varsti juba pea inimpõlve vältel ei taju me muutust osa kohalike omavalitsuste tasandil. Ikka veel vaadatakse hätta sattunud looma kui tüütut putukat, kelle püüdmiseks ja hoidmiseks tuleb mõttetult eelarveraha kulutada.
Et lõpetada positiivsete mõtetega, kirjutaks veidi unistustest. Loodame väga, et Viljandi linn ja vallad panevad seljad ja rahakotid kokku ning maakonda ehitatakse tänapäeva nõuetele vastav lemmikloomade varjupaik. See on ühekordne suurem investeering tulevikku, kuid suhtumine loomadesse näitab, kas tegelikult hoolitakse inimestest, kogukonnast ja ümbritsevast keskkonnast.