KOER MURU LUGU ⟩ Kuidas õnnetust kutsikast sai armastatud pereliige ja koer-kuulsus

Muru on üliarmas koerake, kellele elu sündides just parimat stardipaketti ei loosinud. Soe ja südamlik lugu, kuidas ka veidi õnnetu algusega lood muutuvad õnnelikeks. Nüüd on Muru ja tema pere elu nagu muinasjutt. 

Muru perenaine Kadri räägib loo elust Muruga. Ja kuidas see käppadega õnneseen tema perekonnast täpselt puudu oli. Nii tore, et elu nad omavahel kokku viis! 

Kadri alustab

Selleks hetkeks, mil ma võtsin vastu otsuse, et näitan sõbra jagatud kutsikapilti oma tütrele, olin sisimas ilmselgelt vastu võtnud otsuse, et olen valmis selleks, mis paratamatult järgnes – isegi kui püüdsin veel nägu säilitada ja kasutasin isegi väljendit, mille peale lapsed tavaliselt kõrvad longu lasevad ja pettunult minema kõnnivad ... või keeravad lunimisrežiimile veel vunki juurde.

«Vaatame seda asja.»

Tütar on mul seda teist tüüpi tegelane. Kuigi olin teatanud, et ei, koera me ei võta, ei jätnud tütar lootust ja oli juba vähemalt kaks aastat tegelenud aktiivse mõjutustegevusega. Näiteks kord oli me tuba täis kleebitud pilte ja plakateid sellest, kui väga meie peres on koera vaja. Isegi PowerPointi esitlus valmis (ja mõjuagendi digipädevus muudkui paranes, eks ole).

See pilt on joonistatud kaks aastat enne Muru sündimist. Peretütar Mirjam igatses endale väga-väga koera. Foto: Kadri Pettai erakogu

2020. aasta kevadel sündis Narvas taksist emal ja ilmselt Hiina karvutust harjaskoerast isal pesakond kutsikaid. Ainus poisslaps jõudis loomakaitsjateni ning hoiukodusse minu sõbra juurde. Pilt, mis meie peres kõik liikuma pani, oli see:

Kutsikas Muru. Foto: Kadri Pettai

Taks. See kutsikas oli pooleldi taks!

Taksid on mu õrn koht. Mul oli lapsepõlvetaks, vanavanemate Urri, tänu kellele õppisin r-häälikut ütlema. Mu headel sõpradel oli taks Maša, kes oli olnud tunnistjaks nii mõnelegi unustamatule kohtumisele ning sündmusele mu elus.

Vaktsineerimised ja paberimajandus võtsid aega, aga eelmise aasta augusti lõpus saabus viimaks päev, mil me saime kutsika koju viia. See oli ainus kord, mil Muru meie autos oksendas.

Ma arvan, et nüüd võiks minu tütar kirjeldada, mida ta sel päeval tundis. 

Muru noorperenaine Mirjam, 13-aastane 

Teada oli juba mõni päev enne, et Murul tuleb vaktsineerimise aeg. Küsimus oli selles, et kas ikka saab tehtud ja saame ta enda koju viia. Me olime korra juba läinud vaktsineerima, aga ta oksendas ussirohu välja. 

Tuli päev, kui mina ja mu ema sõitsime linna. Me pidime käima ja võtma kaasa Muru hoiuperenaise Katre ja kutsika, sest Katre enda auto oli paranduses. Mina istusin kõrvalistmel, ema rooli taga ja Katre koos Muruga omakorda minu taga. Ma mäletan, et veidikene kartsin Muru poole vaadata, sest äkki vaatan liiga palju.

Sõitsime loomakliiniku juurde ja mina pidin ootama autos, samal ajal kui mu ema ja Katre läksid Muruga vaktsineerima. Aeg oli oodates nii pikk. Kui ootasin, mõtlesin, et kas saame Muru või ei? Jah või ei, jah või ei?!?? Lõpuks nägin neid auto poole tulemas ja mu süda hakkas kiiresti tuksuma. Kõik tulid autosse ja siis sain uudised…… ME SAIME MURU!

Esmalt me läksime Katre juurest läbi. Katre andis meile Muru joogi- ja toidutopsid. Siis viisime Katre tööle ja Muru loomapoodi. Siis ma istusin taga, et saaksin koeraga paremini tutvuda. Koduteel oli mu pea terve sõidu mõtteid täis!

Koer jäi sõidu ajal minu süles magama ja ilastas minu teksadele suure pleki. Ühel hetkel ta hakkas öökima. Mina ei reageerinud kiiresti ja järgmisel hetkel olime mina ja mu lemmik kott okset täis. Ma puhastasin natuke ära, aga rohkem kodus. Oli see hetk, me jõudsime koju!

Kodus! Ma panin Murule rihma peale ja lasin tal joosta. Kui me autot parkisime, siis ootas ka minu vend ukse peal. Oi, kui tore oli talle öelda, et saime Muru endale! Muru tegi enda hädad, nuusutas ümbrust ja läksime tuppa. Toas pidi ka veel koer harjuma. Ma näitasin talle enda tuba ja siis läksime kööki. Köögis istusin toolile ja mõtlesin: «Appi, milline une tunne. Mul on koer. Mul on koer. Loodetavasti ei lähe see imelik tunne homme üle.»

Samal ajal vaatasin, kuidas Muru põrandal ringi uudistab. Mingil hetkel pidi mu ema poodi minema ja palusin, et ta tooks Murule mänguasju ja maiuseid. Siis oli mul jälle aega Muruga olla kahekesi. Ega me väga erilist ei teinud. Suurema osa ajast näitasin talle maja ja paitasin teda.

Kui ema koju jõudis, nägime esimest korda, mida Muru teeb, kui inimesed koju jõuavad! Muru jooksis ema juurde ja ütles: «Tere, tere, tereeee!!!» Ema tõi Murule ühe piibukujulise piiksuva mänguasja, nöörist tehtud palli ja rõngakujulised maiused. Ma natukene üritasin Muru mängima saada, aga ega ma ei sundinud.

Edasi ma väga ei mäleta, aga mäletan minu ja Muru esimest ööd koos. Mina hakkasin magama jääma ja Muru oli kaisus. Järsku hakkas ta mingit imelikku häält tegema. Tõusin kohe istuli ja kartsin natukene. Muru nägi sama hirmul välja. Kui ta oli seda häält natukene teinud, avastasin ma, et ta tegelikult luksus. Ma kallistasin teda ja ütlesin, et kõik on okei ja me jäime magama.

Käisin veel korra alevis poes ... ja kui koju jõudsin, võttis mind vastu selline rõõm ... noh, selline, mida ma polnud enam aastaid põhjustanud. Pagana koerad!

Ja siis raputas Muru pead ja ma teadsin, et jah, meie majas on taks. See kõrvaplagin!

Nüüd, enam kui aasta hiljem, oleme sellega küll rohkem harjunud, aga juhtub ikka, et vaatan Muru ja mõtlen: «Meil on koer. Mis meil küll arus oli ... et nii kaua ootasime. Ah, õigus jah, meil oli vaja just nimelt Muru ära oodata.»

Muru on autosõidufanaatik. Sõnad «auto» ja «sõitma», väljendid «viime Mirri trenni» või «toome Mirri koju» on selged une pealt. Istmesoojendus on üks väga hea asi, eriti nende koerte jaoks, kel karvadega oma teema.

Muru jumaldab autosõitu. Foto: Kadri Pettai

Muru on jutukas koer. Kui temaga rääkida, vastab ta ilmeka jõrinaga. Sõnavara on tal suur, peame omavahel rääkides ettevaatlikud olema, et ei kasutaks sõnu «tere», «tuleb», «koer», «kass», «kits», «süüa», «õue», «pissile», kui me ei taha tegeleda Muru reaktsiooniga neile sõnadele.

Murule meeldivad kassid. Ühele kassile meeldib tema ka, aga teine kass ei talu teda ega ka seda esimest kassi. Kassid on kassid, eks ole.

Muru on hingelt kütt. Ta tahaks kinni püüda ja maha murda kõik need häbematud metsloomad, kes meie maja ümber käivad – justkui polekski siin majas koera!

Ma mäletan, et veidikene kartsin Muru poole vaadata, sest äkki vaatan liiga palju.
Mirjam

Murul on sõpru. Järvseljas elab Tipa, pool taks, pool mops. (Taps? Moks?) Tallinnas elab kääbustaks Uru. Tartus elab Eva, monoliitne Valgevenest pärit daam, kes küll talus hoiukodusse võetud karvutut kutsikat ... aga kahtlustan, et sisimas siiski rõõmustas, kui see mujale kolis.

Murul on palju oma inimesi. Kõige tähtsamaid on kolm: mu tütar, mu poeg ja mina. Siis on mõned inimesed, kelle tuleku puhul ta ei haugu, ja mõned, keda haugub küll, aga kellele esimesel võimalusel sülle poeb.

Muru on maadeavastaja. Ta muudkui läheks ja läheks. Avastaks Põhjapooluse või midagi, kui seal vaid nii külm ei oleks.

Sest jah, Murul on karvadega oma teema. Kui täpne olla, siis tal õieti nagu polegi neid.

Suviti on muidugi mõnus – ei hakka külm. Peab vaid jälgima, et päikesepõletust ei saa. Korraliku joodikupäevituse sai Muru juba varakevadel vaid põgusalt suspede väel õues käimisest, suvi aga oli nii suvi, et Muru võis susped nurka visata ja päevitusrandid kadusid.

Nüüd aga on jälle külm ja kõle sügis. Hommikud näevad välja nii: Muru ärkab mu tütre kaisus, ringutab, keerutab, jõmiseb, ringutab veel, laseb end nunnutada. Koos lähevad nad esikusse ja tütar avab välisukse, et Muru pissile lasta.

Muru astub trepile, seisatab. «Eip,» ütleb Muru. «Ma tulen nüüd tuppa.»

Tütar lükkab Muru õue tagasi ja seletab, et nada, Fedja, nada. Muru jõriseb ja soostub lõpuks pissima. Nii minutikese või paar; ja seejärel ruttu tuppa tagasi, et tormata tervitama mind ja seda kassi, kellele ta meeldib. Kass läheb varsti pärast tervitamist tööle, Muru aga poeb veel mõneks ajaks teki alla.

Mirjam ja Muru teevad kõike koos. Õnnelik perenaine ja unistuste koeraelu. Foto: Kadri Pettai

Varsti saabub hommikusöögiaeg. Krõbinad on Murul kalaõliga, et karvutu nahk ikka terve püsiks. Kala, eriti lõhekala on meie ühine kirg. Kui vahel lõhefilee koju toon, hoiab Muru hoolega silma peal sellel, kuidas ma kala maitsestan ja fooliumisse mässin. Koos paneme panni ahju, koos kontrollime, kuidas küpsemine edeneb, koos võtame kala välja ... aga päris koos ikka ei söö – Muru suureks pettumuseks.

Päevad on kõik erinevad, vahel saab Muru rohkem autoga sõita, vahel vähem. Mõnikord juhtub, et ta jäetakse üksi koju. Kui ta veel kutsikas oli, ei juhtunud seda kunagi, aga miskipärast arvavad inimesed nüüd, et paar tundi üksi olla on ühe peaaegu taksi jaoks täitsa normaalne olukord. Murul on seks puhuks isegi pesa olemas, aga puuduvad andmed, et ta seal kunagi maganud oleks.

Muru on siin topeltõnnelik. Esiteks saab autoga sõita ja teiseks, mis veel toredam, kohe tuleb ju Mirr trennist. Muru lemmikinimene! Foto: Kadri Pettai

Õhtud... Praegu, kui ma seda kirjutan, on ka õhtu. Oleme peaaegu kõik ühel voodil – mu tütar, mina ja Muru. Tütar kirjutab oma meenutusi esimesest päevast Muruga, vahepeal ütleb mulle midagi. Muru mu jalgade kõrval teki all jõmiseb vastuseks.

Varsti on õhtusöögiaeg. Siis veel korraks õue (uh!) ja siis magama. Kass, kellele Muru meeldib, kolib kummuti pealt minu kaissu. Mina kaevan veel mõnda aega oma galeriides ja saadan siis selle loo ära.

Muideks, Murul on oma Instagram ja TikTok, samuti võib tema kohta käivaid postitusi leida Facebookist teemaviidetega #murudakoer ja #muruthedog