Lapse sünd lööb pereelu rutiini pahatihti täiesti pea peale ning uue elukorraldusega peavad harjuma ka meie neljajalgsed lemmikud. Noor ema Liis jagab Pesaleidja blogis enda kogemust sellest, kuidas tema pere kassid uute ilmakodanikega harjusid.

Mäletan hästi, kui avastasin 2018. aasta suvel, et olen esimest korda beebiootel. Lisaks rõõmule ja ootusärevusele tekkis üsna ruttu ka mure, kuidas kassid uuele elukorraldusele reageerivad.

Meil oli tol ajal kaks kassi: 18-aastane Nelly ja 5-aastane Whiskers. Nelly oli täielik sülekass, lõi kõvasti nurru ja tahtis kogu aeg pai. Vanuse tõttu kutsusime teda vahel sõbralikult tögades vanamutiks, kuigi tõele au andes ei reetnud tema välimus ta vanust kuidagi, kui just mõned puuduolevad hambad välja arvata. Oma pehme ja läikiva kasuka eest hoolitses ta surmani. Whiskers oli palju jäärapäisem – näitas iseloomu ja andis kohe märku, kui midagi ei meeldi. Võõraid ei sallinud, pai tahtis ainult oma inimestelt, vahel harva tuli sülle. Just tema reaktsiooni pärast ma muretsesin kõige rohkem.

Kui pojaga haiglast koju tulin, panin turvahälli maha ning lasin oma valvsa pilgu all loomadel ta üle nuusutada. Lisaks kassidele on meil ka koer, kes uut ilmakodanikku nuuskides lihtsalt saba liputas ja minema kõndis. Nellyt ei huvitanud see pisike nohisev inimene üldse. Whiskers jälgis olukorda eemalt, kuid kohe oli aru saada, et beebi tema lemmikinimeste hulka ei kuulu. Ega ka lapse kisa sellele vaikust armastavale kassikesele just meeltmööda ei olnud. Kui nutt pikemaks venis, ühines ka Whiskers selle kisakooriga ning hakkas kräunuma. Meenub ka kord, kui kass üritas beebit käpaga lüüa. Mitte mänguliselt, vaid vihaga. Olukorra tegi kindlasti keerulisemaks ka asjaolu, et enne lapse sündi magasid mõlemad kassid meiega ühes voodis. Peale lapse sündi jäi magamistoa uks neile paraku suletuks.

Ega ka lapse kisa sellele vaikust armastavale kassikesele just meeltmööda olnud. Kui nutt pikemaks venis, ühines ka Whiskers selle kisakooriga ning hakkas kräunuma.

Olukord lahenes tegelikult imelihtsalt. Hakkasin kassidele teadlikult rohkem tähelepanu pöörama. Maiustest ja pikkadest paidest ei öelnud kumbki kunagi ära. Vaatasin, et kassidel oleks koht, kuhu soovi korral peitu pugeda ja varjuda. Whiskers leebus ka üsna kiiresti, kui sai aru, et see väike poiss jääb meiega. Mis tal siis üle jäi, kui leppida.

Jäin teist korda lapseootele 2020 aasta suvel. Siis oli see kõik juba äsja läbikäidud teekond ning ma ei muretsenud üldse. Mõned kuud hiljem suri Nelly vanadusse. Ta oleks kuu aja pärast saanud 21-aastaseks. Ühel detsembrikuu kargel hommikul matsime kiisu oma koduaeda. Väga kurb oli.

Algselt me ei plaaninud enam teist kassi võtta, kuid üsna pea muutsime meelt. Maja oli kuidagi vaikne ja keegi oli puudu. Umbes neli kuud hiljem nägin Facebookis ühte Pesaleidja postitust. Mõni tund hiljem tegime elukaaslasega otsuse, et võtame sealt kassi. Meie väljavalituks osutus väike must panter Aprill, kelle uueks nimeks sai Bandiit. Olin viimaseid päevi rase, kui Pesaleidjasse kassile järele veeresin. 9 päeva hiljem sündis mul tütar.

Sel korral ei olnud ma kasside reaktsiooni pärast üldse mures. Nagu hiljem selgus, polnud põhjustki. Whiskers oli juba selleks ajaks vanema lapsega harjunud ja tal oli tükk tegemist, et Bandiidiga tutvuda. Selgus, et Bandiit on suur inimeste sõber ja tal polnud uue pisikese pereliikme vastu midagi. Pigem oli ta isegi liiga innukas. Bandiit üritas ennast kogu aeg beebi kõrvale magama sättida ja ma olin mures, et ta võib beebile liiga teha. Midagi taolist küll õnneks ei juhtunud, kuid hirmul on suured silmad.

Bandiit üritas ennast kogu aeg beebi kõrvale magama sättida ja ma olin mures, et ta võib beebile liiga teha. Midagi taolist küll õnneks ei juhtunud, kuid hirmul on suured silmad.

Kokkuvõtteks võin öelda, et minu kassid leppisid mõlema beebiga päris kiiresti, kuigi esimesel korral oli see kindlasti keerulisem. Lapse sünd on kõikidele pereliikmetele suur sündmus ning uus elukorraldus vajab harjumist. Kiisudele tasub paide ja maiustega meelde tuletada, et neid ei jäeta tähelepanust ilma. Siiski soovitan kassidele tekitada mingisuguse omaette olemise koha, kuhu saab peitu pugeda ning kuhu lapsed ligi ei pääse.

Lisan lõppu ka teiste emade kogemused:

  • «Meil kaks kassi. Üks hoiab lastest distantsi ja on arglik. Teine on tont, kes lihtsalt ei viitsi neilt eest ära minna. Lapsed on praeguseks kenasti õppinud, et kiisule tehakse pai (tont tegi selle selgeks isegi beebile). Kass ise saab aru, et niisama peksta lapsi ei tohi, aga ta ennast kaitsta oskab ja ma ise ka jälgin, et ei toimuks ei kassi ega laste piinamist. Õhtuti, kui lapsed magavad, tulevad mõlemad kassid meile kaissu. Loo moraal on, et tuleb ise piisavalt jälgida, et lapsed kassile liiga ei teeks ja siis ei järgne kassipoolset pahanduste tegemist jne.»
  • «Hetkel beebiga koos kolm kassi, kaks neist hoiavad eemale ja üks laseb beebit teatud piirini ligi. Mitu korda on küüntega sähvanud, aga beebi ikka õppust ei võta.»
  • «Meil kassidega üsna head lood – jooksevad eest, kui laps liiga palju neid «armastada» soovib. Õnneks kolm kassi on selles osas hea, et keegi ei saa kogu lapsepoolset tähelepanu endale, vaid see jaguneb kolme vahel ära. Soovitus on palju kõrgemaid pesasid varuda, et kass tagaajaja eest peitu saaks minna. Meie ühel kassil tekkis põiepõletik võib-olla seos uue pereliikme lisandumisega, seega proovime ta stressi leevendada õnnehormoonide ja suurema liikumisvõimalusega. Kassid on see-eest head lapsehoidjad – meie laps võib neid iga päev mitukümmend minutit järjest vaadata, silitada, kilgata nende liikumist vaadates jne. Arglikumad lähevad eest ja paks laisk laseb ennast siis isegi silitada.»

Soovitus on palju kõrgemaid pesasid varuda, et kass tagaajaja eest peitu saaks minna

  • «Meil on kaks kassi. Üks kass algusest peale ei tunne lapse vastu mingit huvi. Jookseb kogu aeg lapse eest ära. Ei soovi lapsega isegi ühes toas olla. Samas aga, kui vahel magab sügavalt ja laps ta kätte saab, siis hetkeks kangestub ja esimesel võimalusel paneb jooksu. Aga haiget pole lapsele kunagi teinud... Teine kass on päris armukade, kui lapsega mängin/tegelen, siis tuleb meie juurde, viskab pikali, hakkab nurruma ja pai küsima. Kui kass mul näiteks süles magab ja laps tuleb teda kiusama, siis ta kannatab ära igasuguse torkimise, aga sülest tema ära ei lähe kohe peale lapse sündi, hakkas kass tuppa sirtsutama, vedelik oli vahel verine, aga ei lõhnanud nagu piss, aga Mikis öeldi, et kass on stressis uuest elukorraldusest. Enne lapse sündi sai ju kassi nunnutada iga päev, peale lapse sündi ei olnud ju aega ja kass elas seda raskelt üle. Peale arstilkäiku võtsin igal õhtul aega, istusin kassiga maha, silitasin ja rääkisin temaga nagu vanasti ja voilaa, kaduski sirtsutamine ära. Haiget pole siiani kumbki kass lapsele teinud, isegi siis, kui pisike kassi kiusama kipub.»
  • «Meil tunneb Sofi beebi vastu huvi ja on isegi peakõksu mitmel korral teinud. Kui beebi nutab, vaatab osavõtliku näoga pealt. Vahel magab kõrval ja laseb pai ka teha (kuna beebi on neljakuune, siis teen pai beebi käega tegelikult siiski mina). Ma arvan, et Sofi näitab tänulikkust, sest ma aitasin tal tema poegi kasvatada ja nüüd ta teeb mulle vastuteene.»

Milline on Sinu pere kogemus? Anna sellest teada Pesaleidjale või kirjutades aadressil lemmik@postimees.ee.

Tekst on täismahus avaldatud Pesaleidja loal.