PEATUMATU 80-aastane vanamemm teeb igal aastal 1000 kilomeetrise ratsamatka (1)

Triin Palmipuu
, Sõbranna.ee reporter-toimetaja
Copy
Vanaproual on kaasas kõik eluks vajalik
Vanaproual on kaasas kõik eluks vajalik Foto: Katielee Arrowsmith / SWNS.com / Scanpix

80-aastane Jane Dotchin pakib igal aastal kotid-kompsud ja asub eepilisele teekonnale oma Hexhami lähedal asuvast kodust Šotimaale Invernessi.  See rännak on 600 miili ehk pea 1000 kilomeetri pikkune. 

Jane armastus pikkade matkade vastu sai alguse umbes 50 aastat tagasi. Alates 1972. aastast on Jane selle reisi igal aastal ette võtnud. Praegu on tal kaaslasteks osaliselt halvatud Jack Russell Dinky ning suureks abiliseks tema 13-aastane hobune Diamond. 

Seekord alustas ta oma teekonda 31. augustil. Reisil on Diamondi selga pakitud kogu vajaminev varustus telgist toidu, riiete ja mõnede võtmeteni. 

Ta teeb seda kõike vaatamata oma auväärsele eale ning ühe silma puudumisele ja kavatseb traditsiooni jätkata nii kaua kui võimalik.

Tema eepiline teekond kestab tavaliselt umbes seitse nädalat, olenevalt ilmast. Teekond venib juba selle võrra ajaliselt pikemaks, et Jane kasutab seda kui võimalust tere ütlemiseks ja küllaminekuks inimestele, keda ta pikkade aastate jooksul kohanud on. 

Peamiselt sööb ta putru, kaerahelbeküpsiseid ja juustu. Elektrit ei vaja ta tihti ega palju, sest ta kasutab vana mobiiltelefoni, mille aku kestab kuus nädalat. 

Marsruut on tema peas, naine kaarti ei kasuta. Kuna vihmaste ilmadega ta matkata ei taha, sõltub tema teekonna pikkus ja marsruut alati ka kliimast. 

Deformeerunud esijalgadega koer Dinky reisib sadulakotis ja öösiti magab mõnusalt perenaise kaisus. 

See pisike matkatandem vajab väga vähe, et oma elu nautida. Kui tualeti pole, kaevab vanaproua maasse augu. Kui pole pudru jaoks piima, keedab ta selle veega. 

Jane on sageli šokeeritud sellest, kui palju prügi ta oma matkadel näeb. «See on kohutav, eriti ühekordselt kasutatavad grillid, mis jäävad kõikjale vedelema,» ütles ta Metrole.

Püsivamaks probleemiks on muutunud ka üherajalistel teedel elavad matkaautod. Jane kirjeldab seda muret nii: «Tundub, et autojuhid lihtsalt ei teadnud, kui laiad nad on, olen mitu korda tundnud, et nüüd pühivad nad küll meid teelt maha.» 

Kuid vaatamata väljakutsetele ei kavatse Jane oma iga -aastaseid jalutuskäike peatada.

2001. aastal suu- ja sõrataudi puhangu ajal läks ta hobuse asemel jalgrattaga. Nii et miski ei suuda teda tagasi hoida.

«Alati juhtub midagi huvitavat ja igav pole kunagi,» ütles Jane.

Tagasi üles