:format(webp)/nginx/o/2021/09/08/14054617t1h3d75.jpg)
Eestis elab üle 60 liigi imetajaid, kellest paljud satuvad – kes harvem, kes sagedamini – ka inimeste keskele. Kõige sagedamini kohtutakse väikeimetajatega, kes elutsevad sagedasti linnaparkides ja -metsades, jäätmaadel, niitudel ja veekogude kallastel. Sealt satuvad nad aedadesse, kuhu võivad ka elama asuda.
Mõne imetaja ööpäevane rütm erineb inimese omast sel määral, et viimane ei pruugi teadagi, et tema aias kuuri all on siili pesakond või maja pööningul nahkhiirte koloonia. Paljud väikeimetajad on öö- või videvikuloomad, kelle kohalolekust ja öistest tegevustest annavad märku vaid nende saaklooma jäägid, urud, karvad ja väljaheited.
Nahkhiir
:format(webp)/nginx/o/2021/09/08/14054481t1hce62.jpg)
Nahkhiired on väga varjulise eluviisiga, mistõttu on nende olemasolu keeruline märgata. Suveperioodil veedavad nahkhiired päevase aja varjepaikades, milleks on puuõõnsused ja -lõhed, praod hoonetes, pööningud ja varjekastid. Viimase poolsajandi jooksul on kõikjal Euroopas täheldatud nahkhiirte arvukuse langust. Peamine probleem on kahtlemata sobivate varje- ja talvituspaikade kadumises. Nahkhiirtel on varje- ja talvituspaikadele kõrged nõudmised: kindel temperatuur ja niiskusrežiim ning talvitus- ja poegimiskolooniates võimalikult väike kokkupuude inimestega. Ka väike häirimine, eriti poegimiskolooniates, võib hukutada kümned ja sajad isendid. Varjekastide paigaldamine on suurepärane viis pakkuda nahkhiirtele täiendavaid varjepaiku suvel.
Eesti nahkhiired on looduskaitse all ning nende elupaikade kahjustamine on karistatav. Alati on võimalik leida sobiv lahendus, mis sobib nii nahkhiirtele kui ka inimesele. Kui te plaanite tegevusi, mis võivad häirida või takistada nahkhiirte elutsemist või talvitumist, siis tuleb eelnevalt konsulteerida regiooni keskkonnaameti ja nahkhiire spetsialistidega.
Nahkhiir toas
Kui nahkhiir lendas tuppa, tuleb avada uks ja aken ning oodata, kuni loom väljapääsu leiab. Kui nahkhiir klammerdub seinale või lakke, võib teda ohutult karbiga kinni püüda. Asetage karp looma peale ning lükake papitükiga karbi ja seina vahelt nahkhiire jalad seina küljest lahti. Kui väljas on pime või hämar, siis viige nahkhiir õue ja laske ta karbist välja. Kui avastate tuppa lennanud nahkhiire päeval, siis oodake selle aktsiooniga õhtuni. Kindlasti kasutage kindaid ning hoiduge teda paljaste kätega puudutamast.
Kui teil on andmeid nahkhiirte suviste või talviste varjepaikade kohta, teatage sellest regiooni keskkonnaametile.
Siil
/nginx/o/2021/09/08/14054482t1hf300.jpg)
Siilid valivad elupaigaks võsastunud aiad, pargid ja metsad, kus leidub soodsaid toitumis- ja varjetingimusi. Suvepäeva veedavad nad kerratõmbunult põõsas, hoonete all või muus varjulises paigas ning elavnevad alles päikeseloojangu aegu. Öö jooksul liiguvad siilid ringi kuni 25 hektari suurusel territooriumil ning retke pikkus on üks kuni kolm kilomeetrit. Oktoobrist aprillini viibivad siilid talveunes, mille tarbeks ehitavad nad lehtedest ja rohust talvepesa. Talvekorter asub neil tihedas põõsas, mõne hoone, puuriida, kännu, langenud puu all või mujal kuivas kohas.
Siilid takerduvad küllaltki kergesti kõikvõimalikesse maha visatud topsidesse (konservipurgid, plasttopsid), joogitaarat kooshoidvatesse plastrõngastesse ning isegi tennise-, herne-, linnu- ja aiavõrkudesse. Aeg-ajalt tuleks kontrollida, et oma mõõtmeid alahindav siil ei oleks aiavõrgu alla kinni jäänud. Selle vältimiseks tuleb jätta aialippide vahele ja võrgu alla mõni läbipääsukoht, kust saaksid siilid hõlpsasti ühest aiast teise liikuda. Järskude kallastega tiigi serva tuleks ehitada puidust redel, mida mööda saavad vette kukkunud või vees elavad loomad tiigist välja ronida. Siile ajab tiikidesse ja veeanumatesse enamasti janu, mistõttu on soovitav rajada aeda spetsiaalne lindude ja loomade joogiplats.
Enne muruniitja või trimmeriga kõrge rohu niitmist tuleb kontrollida, et rohus ei peituks loomi. Kulu põletamine on ohtlik kõikidele loomadele putukast siilini ja seepärast tuleks seda vältida. Kokku kuhjatud oksad ja muu lõkkematerjal ning kompostihunnikud on siilidele meelepärane pesa- ja talvituskoht. Seepärast tuleb enne lõkke süütamist ja kompostihunniku ümberlaotamist kontrollida, ega siil pole endale sinna pesa teinud. Kui päevavalgele tuleb siili pesa, siis tuleb see puutumata jätta ja lasta siilil otsustada, kas ta kolib uude kohta või kohendab rikutud pesa. Kui talvekorter rikutakse, võib siil hukkuda. Muudest ohtudest tuleb nimetada veel kuuri, garaaži, kasvuhoonesse lõksu jäämist, koeri ning autoliiklust.
Siilide toitmine
Siilidele toidu pakkumisel ei tasuks liialdada. Rahvakommetes on küllaltki levinud siilide toitmine piimaga, kuid se tarbimine võib siilil põhjustada kõhulahtisust. Siilid pakuvad väga efektiivselt nälkjate ja tigude tõrje teenust, kuid nad toituvad ka putukavalmikutest ja -vastsetest, väikestest konnadest, madudest, pisiimetajatest ja isegi marjadest.
Loe rohkem linnaloomade kohta SIIT.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)