Blogija Mariann Treimann alias Mallukas otsustas hiljuti endale võtta uue kodulooma – aafrika kääbussiili. Siilipidamine on naise sõnul aga keerulisem, kui ta esialgu arvata oskas.
Blogija Mallukas võttis eksootilise lemmiklooma
Praeguseks kaks nädalat Marianni käes olnud siil on 2,5-kuune ning kannab nime Tiit. «Ta tuli ühest talust, kus tal polnud parimad tingimused,» rääkis Mariann siilipoisi eelnevast elust Lemmikule antud kommentaaris. «Ega otseselt mingit valikut ei olnud, eks ma ammu olin vaadanud, et ta on armas loom, aga see oli pigem juhuste kokkusattumus,» lisas ta, kuidas Tiit tema juurde koju sattus.
Kehvades tingimustes peetud loomake oli alguses väga räpane – kaetud väljaheidete ja mullaga ning esilagu oli tükk tegu, et ta puhtaks saada. «Kas te olete proovinud pesta midagi, mis on ühelt poolt okkaline ja teiselt poolt libe?» kirjeldab Mallukas siilipesu oma blogipostituses.
Uues kodus kohanemine läks siilipoisil õnneks ladusalt – ta sõi ja jõi kenasti ning ootas arstivisiiti. Malluka sõnul pole siiliarste Eestis kuigi palju, seega pole võimalik aega kiiresti saada. Lisainfot siili pidamise kohta sai blogija Eesti aafrika siili pidajate Facebooki grupist.
Kuna Malluka Instagrami jälgijad on Tiidu käekäiguga üsna hästi kursis, on blogija saanud rohkelt kirju ja tagasisidet, kus öeldakse, et tahetakse samuti nüüd tema eeskujul siiliomanikuks saada. Mallukas aga rõhutab, et sellist otsust ei tohiks vastu võtta kergekäeliselt, sest siili pidamine on osutunud keerukamaks, kui ta esilagu arvata oskas.
«Nad on tegelikult päris nõudlikud loomad, nii et mul vahepeal tekib tunne, kas mul on siil või vastsündinud laps. Selle erinevusega, et vastsündinud lapse varbavahesid ei pidanud ma iga päev pesema, sest sinna jäävad pleediudemed. Ja pintsettide abil kilke ma ka ei ole veel pidanud oma lastele toitma. Aga noh, mis sa ära teed, kui siili saad,» kirjeldab ta oma blogis.
10 fakti, mida enne siili võtmist teada tasuks
- Siil ei ole karjaloom – teda peab järk-järgult inimesega harjutama.
- Siili saab paitada, kui ta on rahulik ja pingevaba.
- Siili okkad võivad inimese nahka ärritada/tekitada allergiat.
- Siil kipub olema väga räpane, tema väljaheidetega tegelemine võib olla paras peavalu.
- Siilid tegelevad eneserahuldamisega.
- Siil nõuab pidevalt hoolt ja pesemist.
- Siili tuleb tihti kaaluda, et veenduda, et teda ei vaeva mõni terviseprobleem.
- Siil vajab sooja temperatuuri.
- Siil sööb (elusaid) putukaid.
- Siil tahab palju ruumi.
Inimestega Tiit uude koju jõudes eriti harjunud polnud, sellepärast tuli teda pidevalt sülle võtta ja sotsialiseerida. «Alguses on see päris igav. Nimelt, inimesega mitte harjunud siil võib vabalt tund aega süles keras olla ja iga kord solvunult turtsuda, kui teda puudutada üritad. Mida rohkem seda siiski teed, seda suurema tõenäosusega hakkab ta varsti su süles ringi uudistama ja sulle näiteks juuste vahele pugema,» räägib Mariann.
Nad on tegelikult päris nõudlikud loomad, nii et mul vahepeal tekib tunne, et kas mul on siil või vastsündinud laps.
Tiidul on ka väike terviseprobleem. Nimelt on tal kolm varvast puudu. «Need on tal kaotsis sellepärast, et eelmine omanik hoidis oma siile koos. Kuna siilid ei ole karjaloomad, kipuvad nad teineteist ründama. Et keha kallale on raske minna (okkad), ründavadki nad tavaliselt teineteise varbaid,» sõnab Mariann.
Mariann on juba aastaid olnud suur loomasõber – tema lemmikuteks on või on olnud nii siga, hiidteod, jänes ja hamster kui ka koer ning muidugi kassid.