One step closer to my ultimate goal: that every human knows about glacier ice worms.
— Scott Hotaling (@MtnScience) July 13, 2021
Thanks @nell_sci_NPR and the team at NPR's @MorningEdition for the great reporting! https://t.co/mDLvCeFmGT
Kõrgel Washingtoni Rainieri mäel on imeline vaade Cascade Range'i teistele lumega kaetud tippudele. Kuid teadlane Scott Hotaling vaatab alla oma jalgade poole ja uurib lumega kaetud maad.
«See algabki,» ütleb ta ja viipab käega üle paradiisiliustiku maapinna.
Varem tühjale valgele alale ilmuvad äkki väikesed mustad laigud. Liustiku pind muutub kiiresti, kui ilmub üha rohkem pisikesi musti olendeid. Jääussid on tagasi pöördunud, kähmlevad jääkristallide vahel ja helgivad päikese käes.
Need niiditaolised ussid, umbes kahe ja poole sentimeetri pikkused, vingerdavad suvel massiliselt maapinnale. Miks? Teadlased ei tea. See on vaid üks paljudest nende usside saladustest, mida pole eriti uuritud, ehkki nad on seal üleval lume ja jää all kõige arvukamad elanikud.
Today is one of my favorite days of each year: Ice Worm Day! 🍻🍻
— Scott Hotaling (@MtnScience) June 27, 2020
The day each summer when I see my first ice worms. A most blessed day. pic.twitter.com/hkYehNfoFx
«Neid on tohutult palju,» ütleb Washingtoni osariigi ülikooli teadlane Hotaling. Hinnanguliselt võib ühes liustikus elada 5 miljardit jääussi.
«Sealt, kus me praegu seisame, näen ma kümmet liustikku,» ütleb ta. «Ja kui igaüks peidab endas seda jääussikeste kogust? See on lihtsalt tohutu kogus biomassi kohas, mis on üldiselt biomassivaene.»
Saladusi on rohkem kui teadmisi
Tema sõnul on bioloogid pikka aega sellised kõrgliustikud steriilseteks ja põhimõtteliselt elututeks kohtadeks tunnistanud. Jääussid näitavad aga, et see habras keskkond, kus liustikud on kliimamuutuste suhtes haavatavad ja taanduvad, on potentsiaalselt palju keerulisem.
Laborikatsete põhjal on selge, et loomadel, kelle nimes sisaldub sõna «jää», on midagi päris üllatavat: «Nad ei suuda toime tulla vähimagi külmumisega,» ütleb Hotaling.
Ussid võivad elada nullkraadil, kuid kui temperatuur langeb isegi veidi alla selle, surevad tema sõnul jääussid kohe, kirjeldab opb.org.
Ja siiski, välja arvatud iga-aastane Alaskal toimuv Cordova jääussifestival, on neid veidraid usse üldiselt kas ignoreeritud või koheldud väga pealiskaudselt.
Rahvuspargi talituse külastuskeskuses Paradiisiliustiku lähedal on Alpide elusloodusele kena väljapanek, ütleb Hotaling. «Aga jääussidest pole mitte midagi. Ja see on minu jaoks pettumuse.»
Paljud inimesed, kes nendel mägedel matkavad, suusatavad või töötavad, ei ole vaatamata nende rohkusele kunagi jääussi näinud, osaliselt seetõttu, et nad tulevad pinnale vaid teatud aastaaegadel, kindlatel kellaaegadel.
Jääusse mõistetakse äärmiselt halvasti. Bioloogid ei tea, miks ussid pinnale roomavad ja kuidas talvekülmad üle elada õnnestub. Arvatakse, et nende toitumise aluseks on lumes elavad vetikad ja bakterid. Nende loomade teine huvitav omadus on nende immuunsus ultraviolettvalguse suhtes. «Jääusside puhul on seletamatut rohkem kui selgitatud,» ütleb Hotaling.
Juba on teadlased märganud linde, kes usse jahivad. Usside seas nokitsevad teadaolevalt hallikroonised roosad vindid, ameerika pipitsid, harilikud rongad ja sarvedega lõokesed. Linnud võivad mõjutada ka jääusside levikut. Geneetilised uuringud näitavad, et jääussid võisid Alaskast Vancouveri saarele pikki vahemaid läbida, kleepudes rändlindude jalgadele ja sel moel «jänest sõites».
On võimalik, et jääussid mõjutavad liustike sulamise kiirust, sest musta värvi kehad peavad soojust neelama.
Nii paljud põhiküsimused jäävad vastuseta. «Saladusi on rohkem kui jääussidega lahendatud asju,» ütleb Hotaling.
Mesenchytraeus solifugus on ainus teadaolev rõngasusside liik, kes elab madalatel temperatuuridel. Täiskasvanute pikkus jääb vahemikku 1,5–2,5 sentimeetrit. Neid leidub Ameerika Ühendriikide loodeosas, Ameerika Alaska osariigis ja Kanada Briti Columbia provintsis.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409039t1h19e9.jpg)