:format(webp)/nginx/o/2021/07/06/13898207t1h87dd.jpg)
Angelstone Gustavo, ehk hellitavalt Kusti, on kahe ja poole aastane hiiglase mõõtu ja suure hella südamega suuršnautser. Tema süda hüppab õnnest lakke, kui näeb perenaist seljakotti kokku pakkimas. See tähendab, et minek on metsa või rappa ja Kusti sellisest matkast ei loobu. Ta mitte ainult ei saada perenaist kõikidel seene- ja marjaretkedel, vaid on ka omal moel abiks.
Kusti perenaine Kristina Traks on Peipsiveere looduskaitseala loodusretkejuht ja alati, kui olud vähegi võimaldavad, võtab ta koera matkadele kaasa. Kusti saab kõigiga, nii loomade kui inimestega, väga hästi läbi ja temast saab automaatselt seltskonna tuju ülevalhoidja. Vaatamata oma suurest habetunud välimusest ja mehistest haugatustest on tegu ülileebe hiiglasega.
/nginx/o/2021/07/06/13898229t1h6a6d.jpg)
Kahekesi rännates on Kusti perenaise päralt. Marjul käies vitsutab koer marju otse mättalt, nagu oleks tegu millegi eriliselt heaga. Kui isu täis, istub ta ilma käsuta perenaise asjade juures ja valvab saaki ning ümbrust. Seeni pole ta sööma õppinud, seente korjamisele aitab ta nii kaasa, et jookseb pööraseid ringe ümber seente ja tallab neid maha. Koduaias kasvavad marjad aga koera sel moel ei ahvatle, seal ootab ta peenutsedes, et keegi need ära korjaks ja talle pakuks.
Küsimusele, kuidas Kusti metsloomadesse suhtub, muigab Kristina ja vastab, et Kustile meeldiks ilmselt jahti pidada küll, aga ta ise proovib neid kohtumisi ära hoida. Igale poole päris koera kaasa ei võta ja enamasti hoiab teda rihma otsas. Korra on Kusti karuga kohtunud ja see oli päris hirmus - karu tõusis tagajalgadele ja Kustas tormas suure hirmuga perenaise selja taha. Aga kõik lõppes õnnelikult.
/nginx/o/2021/07/06/13898216t1h919e.jpg)
Kord kahekesi jõhvikal käies käksid Kristina ja Kusti nii hoogu, et eksisid ära ja ajasid suunad sootuks sassi. Tulemusena jõudsid nad soost välja autost kümne kilomeetri kaugusel. Kustase jaoks oli see väga raske matk, sest perenaine oli räätsadega, aga tema pidi ise vaatama, kuidas mitte käppadega sohu vajuda. Suples korralikult ja mitu päeva lõhnas nagu Emajõe-Suursoo.
:format(webp)/nginx/o/2021/07/06/13898284t1h5f65.png)
Kristina lisab veel, et tal on ülimalt kahju, et suuršnautserid Eestis nii vähe levinud on. See on hästi vahva tõug, kes tahab inimesega koos töötada ja hästi kontaktis olla. Ta ei aja karva, iseloomult tasakaalukas, tahab õppida ja õpib kiiresti. Ainus keeruline asi on tema suur kasv ja karvahooldus. Näiteks kääbusšnautserid on väga populaarne tõug.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409039t1h19e9.jpg)