Päevatoimetaja:
Maarja-Liis Orgmets

AITA PÄÄSTA ELUSID Vaata, kas sinu lemmik sobiks veredoonoriks

Veredoonor-kasse on hädasti vaja. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kasside ja koerte veredoonorlus on vabatahtlik harjumus, mis päästab Eesti lemmikute elusid peaaegu igal nädalal. Loomaarst selgitab, millised lemmikud doonoriks sobivad, ning selgub, et veredoonorite leidmine on väga keeruline, kuna puudub verepank ning lihtsasti hallatav doonorite register.

Doonorlusest annab ülevaate Loomade Kiirabi loomaarst Elin Põldemaa.

Millised on koerte ja kasside veregrupid?

Koerte veregruppide süsteem on teistsugune kui inimestel, neil on üle 13 veregrupi. Koerte veretüübi määramine käib DEA (koera punase verelible antigeen) süsteemi alusel, mille abil jagatakse koerad DEA-negatiivseteks või -positiivseteks. DEA-negatiivsed koerad on ühtlasi universaalsed veredoonorid.

Kassidel on kolm veregruppi: A, B ja AB. A on kõige rohkem levinud veregrupp, B on haruldasem ja AB on väga haruldane. Eestis on enam levinud A-veregrupiga kassid.

Kas omate ülevaadet, kui palju kassidest ja koertest doonoreid Eestis on?

Kahjuks puudub Eestis ühine register doonorloomadele, samuti puudub lemmikloomade verepank. Igal kliinikul, kes teeb vereülekandeid, on oma nimekiri doonoritest.

Šveitsi valge lambakoer Shaakal (8) on staažikas doonorkoer.
Šveitsi valge lambakoer Shaakal (8) on staažikas doonorkoer. Foto: Pille Piiroja/erakogu

Kas seda on piisavalt või oleks juurde vaja?

Praegu oleme olukorras, kus lemmikloomadest doonoreid on siiski väga vähe, eriti on meil puudus kassidoonoritest. Harvad pole juhud, et otsime doonoreid sotsiaalmeedia platvormide abil, näiteks Facebooki üleskutsete kaudu. Selleks on vabatahtlikud eraisikud teinud Facebooki ka grupi Doonorkoerad ja Kassid. See grupp aitab kliinikutel doonoreid otsida, levitades infot Facebookis.

Lemmikloomade doonorlus on meil, nagu inimestelgi, vabatahtlikkuse alusel ehk siis sõltub paljuski lemmikloomade omanike teadlikkusest, võimalustest ja soovist aidata. Erinevalt inimestest pole meil aga loomade verepanka ehk puudub igasugune verevaru.

Mitu vereülekannet keskmiselt teie kliinikus nädalas tehakse?

Minu töökohas Loomade Kiirabi Kliinikus tehakse umbes üks vereülekanne nädalas. Viimastel aastatel on ülekannete maht suurenenud ja usun, et suureneb veelgi. Lemmiklooma omanikud on aina enam teadlikud ja motiveeritud oma lemmikloomade hädasid märkama ning nende ravimisega tegelema.

Doonorkoer peab olema:

  • vanuses 1–8 eluaastat;
  • sõbralik ja rahulik;
  • vähemalt 25-kilogrammine;
  • regulaarselt vaktsineeritud;
  • terve.

Doonorkass peab olema:

  • vanuses 1–8 eluaastat;
  • sõbralik;
  • tubase eluviisiga;
  • hea tervise juures;
  • vähemalt 4-kilogrammine;
  • regulaarselt vaktsineeritud.

Kuidas koer või kass doonoriks saab, millised on tema eeldused, kui tihti ja mis koguses ta saab verd annetada?

Oma lemmiklooma saab doonoriks registreerida iga lemmiklooma omanik ise. Tuleb lihtsalt võtta ühendust endale kõige lähema suurema kliinikuga ning registreerida oma lemmikloom doonorite nimekirja. Meie kliiniku nimekirjas on doonoreid nii Harjumaalt kui ka Raplamaalt, doonoriks on sõidetud isegi Lääne-Virumaalt.

Doonorkoerteks ootame 1–8 aastaseid sõbralikke ja rahulikke koeri, kes kaaluvad üle 25 kg. Doonorkoer peaks olema regulaarselt vaktsineeritud, hea tervise juures ning kliinikus hästi käsitletav. Doonorkoerad annavad ühe korraga 450–500 ml verd, veri kogutakse ärkvelolekus esikäpa veenist.

Doonorkoerad annavad ühe korraga 450–500 ml verd, kassid 50–60 ml.

Doonorkassideks ootame 1–8 aastaseid sõbralikke kasse, kes kaaluvad vähemalt 4 kg. Kass peaks samuti olema tubane, hea tervise juures ja regulaarselt vaktsineeritud. Kassidelt kogume korraga 50–60 ml verd, rohkem ei saa võtta nende väikese kehamassi tõttu. Vere kogume jugulaarveenist ning verevõtmise ajaks teeme neile tavaliselt kerge narkoosi, et protseduur kulgeks kassile valutult ja ilma stressita.

Doonorloomadelt võib võtta verd keskmiselt iga 3–6 kuu tagant.

Missugustes olukordades loom tavaliselt vereülekannet vajab?

Doonorid annetavad verd väga raskes seisus patsientidele, kelle elu on ohus, seega iga vereloovutus on võimalus potentsiaalselt päästa teise looma elu. Verd vajavad näiteks erinevate traumadega patsiendid, ägedate ja krooniliste haigustega ning kasvajatega patsiendid.

Elu ja surma küsimus

Doonorloomade otsimisel abiks oleva Facebooki grupi Doonorkoerad & Kassid asutaja Kersten Liba rääkis Lemmikule, et kogu selle tegevus toimub vabatahtlikkuse alusel ning ta teab omast käest, kui keeruline on eluohtlikus seisundis lemmikule doonorit leida.

«Lugu alguse minu enda koerast, kes oli ülivahva dobermann, kes oli just kolmeseks saanud ning tal diagnoositi äge müeloidne leukeemia. Ühel päeval nii suure isuga koer ei söönud enam korralikult ja õue pissile minnes kukkus kokku. Sõitsime kohe Maxi loomakliinikusse, kus arvati, et koer ei pea paari tundigi vastu. Otsustati proovida vereülekannet ja õnneks oli kodus teine koer teisest tõust, kes sel päeval päästis Margoti elu,» jagas Kersten oma koera lugu.

Sellest ajast alates pöördus Kersteni elu pea peale. «Margot sai kahe kuu jooksul kokku seitse vereülekannet ja tal läks vahepeal olemine isegi nii heaks, et kui teda nägid inimesed, kes tema tervislikust seisundist teadlikud polnud, ei oleks nad iial arvanud, et sellele loomale on surm juba mitmendat ringi sügavale silma vaadanud.»

Tekkis pidev vajadus leida loomadoonoreid. «Kuna Eestis ei ole ühest süsteemi, mis toimiks, siis istusin kliinikus, nutsin ja helistasin läbi mingit nimekirja, mis kliinikul endal oli,» kirjeldas naine.

Margot sai kahe kuu jooksul seitse vereülekannet, mis pikendasid tema elu.
Margot sai kahe kuu jooksul seitse vereülekannet, mis pikendasid tema elu. Foto: Kersten Liba/erakogu

Doonorit leida polnud aga lihtne, sest enamik loomadest olid kas doonorkoera vanusegrupist väljunud, haiged või muude probleemidega. Viimases hädas hakkas Kersten tegema Facebooki postitusi, kust sai abi, ent see abi oli osaliselt loterii, sest kui koera veregrupp polnud teada, tuli see testida, selle eest tasuda ja mõnikord saata koerake ka koju mittesobiva veregrupi tuvastamisel. «Ma lihtsalt tean, et kui poleks proovinud kõike, mida oskan ja suudan, ei suutnuks ma seda endale kunagi andestada. Loomad on minu jaoks hell teema,» sõnas Kersten.

Pärast Margoti lahkumist tekkis Kerstenil inspiratsioon luua Facebooki doonorkoerte leht. Hiljem lisas ta juurde ka doonorkassid. «See süsteem vajab muidugi korralikku rahastust ja paremat infostruktuuri, et loomi maksimaalselt aidata. Seni olen teinud seda hobi korras,» rääkis ta.

Praegu on kõige kiirem lahendus olnud see, et keegi kirjutab sotsiaalmeedia lehekülje sõnumitesse ja Kersten teeb sellest omakorda lehele postituse. Tihti jagab talle infot ka ühe koeraomanike grupiga tegelev vabatahtlik. Lisaks on Kersten verd vajavate loomade omanikega jaganud nimekirja, mille on ise koostanud, kuid see muutub reaalajas pidevalt, kui loomad vananevad, jäävad haigeks või surevad. «Tuleb aru saada, et kui loom vajab vereülekannet, siis on tegemist elu ja surma küsimusega,» sõnas Kersten lõpetuseks.

Kersten innustab kōiki koera- ja kassiomanikke, kellel vähegi on olnud mōte aidata teisi loomi, temaga ühendust vōtma, et neile tutvustada, kuidas kogu protsess aset leiab.

Tagasi üles