Eesti koolitüdruku teadustöö mammutitest sai rohkelt auhindu

Mammutid. Pilt on illustratiivse tähendusega. Foto: Shutterstock

Tallinna reaalkooli õpilane Rhea Kõivutalu saab tõsimeeli kinnitada, et on puurinud mammutite hambaid. Tegu oli uurimistööga «Karvase mammuti levik ajas ja tema elukeskkonna määramine», mis pälvis õpilaste teadustööde konkursil neli auhinda.

Mammutite teema pakkus Rhea Kõivutalule välja tema uurimistöö juhendaja, geoloogiaprofessor Siim Veski. «Ma teadsin, et tahan oma töö teha just geoloogia alal ja minu geograafiaõpetaja Piret Karu soovitas teha koostööd Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudiga. Nii kohtusingi professor Siim Veskiga, kes suunas minu mammutite poole,» rääkis Rhea, kellel oli töö juures abiks teisigi oma ala tippteadlasi, taimeosade määramist juhendas paleoökoloog Leeli Amon ning mammutijäänuste dateerimist Lembi Lõugas.

Ehkki alguses oli plaan uurida Venemaalt saadud materjale, läks töö fookus siiski õige pea Eestile. «Eestist tuli viimasel ajal uusi mammutileide ja reaalkooli enda kabinetis oli üks hammas, nii oli igati asjakohane, et Rhea hakkas uurima meie oma leidusid ja nende vanust,» selgitas Rhea juhendaja Siim Veski.

Hambad ja võhad said vanuse külge

Rhea sõnul tugines ta uurimistööd kirjutades varemilmunud eesti- ja ingliskeelsetele teadusartiklitele, põnevaim osa oli aga praktiline pool. «Mammutijäänuste dateerimiseks kasutasin radiosüsiniku meetodit. See käis nii: puurisin akutrelli ja juhendajate abiga mammutiluudesse puruproovi võtmiseks augud. Edasi saatsime proovid Poola Poznani radiosüsiniku laborisse, kus dateerimine toimus,» kirjeldas Rhea. Kokku vajas dateerimist neli leidu, millest kolm tulid päevavalgele 2019. aastal: Vitipalu karjäärist leitud hammas, Krüüdneri ning Kukepalu karjääride mammutivõhad ning neljandana reaalkooli enda kogusse kuuluv mammutihammas, mida sajad selle kooli õpilased ja õpetajad on näinud, kuid mille vanust seni keegi ei teadnud.

Ootusärevust jagus nii Rheale kui ka juhendajatele. «Eks me natuke lootsime, et jäänused on võimalikult noored, et oleksime saanud öelda: Eestis elas Euroopa viimane mammut. Seda pommuudist siiski ei tulnud,» tõdes Siim Veski. Tähelepanuväärsed on Rhea uurimustöö tulemused sellegipoolest. «Tegu on Eesti kõige vanemate täpselt dateeritud mammuti leidudega. Olime ärevil, sest radiosüsiniku meetodiga ei saa vanemaid kui 50 000 aastat leidusid täpsemalt dateerida. Õnneks jäid meie leiud siiski varasemasse aega,» selgitasid Rhea ja tema juhendaja. Selgeks sai ka reaalkooli kogusse kuulunud hamba päritolu. Kuna dateerimine andis selle hamba vanuseks 32 380 (pluss-miinus 440) aastat, siis sel ajal oli Eesti kaetud jääga ja mammutid olid siit rännanud Lõuna-Euroopasse. Tõenäoliselt jõudis mammuti purihammas kooli kabinetti hoopis Venemaalt.

200 kilo taimetoitu päevas

Konkreetsete säilmete dateerimine oli vaid üks osa Rhea tööst. Et karvase mammuti levikust ja sellest, milline oli tema elukeskkond, aimu saada, tutvus tütarlaps ka teiste allikate tööga.

«Igikelts on tänuväärt säilitaja, nii saavad teadlased infot väga kaugest ajaloost. Üks allikas, mida ma sain uurida oli nii täiuslik, et alles oli terve mammuti seedimissüsteem: sai uurida, mida ta söönud oli,» räägib Rhea. Mammutid olid taimetoitlased ja nende elukeskkonna taimestiku määramisel tuli Rheale appi teadlane Leeli Amon, kes maapõue setetest saadud taimejäänuste põhjal selgitab välja mammutite ajastu taimestiku. «Minu töö üks osa oli seemnete ja muu taolise orgaanika määramine,» kinnitab Rhea, kes sai Leeli Amoni juhendusel kasutada erilist töövahendit - stereomikroskoopi, mis erinevalt tavalisest mikroskoopist tekitab vaatajale 3D pildi ja võib seetõttu mõnel inimesel isegi kerge peapöörituse tekitada.

Mammuti eluolu kohta on Rheal nüüd teadmisi tublisti enam kui keskmisel abituriendil. «Ma tean näiteks, et nad sõid lausa 200 kg taimset toitu päevas, peamiselt kõrrelisi, tarnasid, lehti ja oksi, isastel mammutitel olid 3 meetri pikkused võhad, ja Eestist on leitud pea 30 mammutijäänust.»

Kokku kulus Rheal mammutite uurimisele kolmveerand aastat ja suur töö sai väärilise tunnustuse. «Karvase mammuti levik ajas ja tema elukeskkonna määramine» pälvis riiklikul õpilaste teadustööde konkursil lausa 4 auhinda. Keskkonnaministeeriumi, Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Eesti Loodusmuuseumi kõrval tunnustas Eesti koolitüdruku tööd ka maailma suurim rahvusvaheline teadusmess Regeneron ISEF, mis toimub Ameerika Ühendriikides.

Eesti maapõuehariduse usku

Oma tuleviku plaanib Rhea Kõivutalu siduda geoloogiaga ja vähemalt bakalaureusekraadi saada Eestis. «Ma olen eestikeelse kõrghariduse usku,» ütleb neiu. Oma uurimistööd tehes veendus ta veel kord, et geoloogia ja maapõueteadus on Eestis kõrgel tasemel. «Ma olen väga tänulik TalTechi geoloogia instituudile, oma juhendajatele Siim Veskile ja Leeli Amonile ning Tallinna Ülikoolist Lembi Lõugasele. Nad aitasid absoluutselt kõigega, alustades teemavalikust ja allikate leidmisega ning lõpetades töö struktuuri paika panemisega.»

Professor Siim Veskil on rõõm kuulda, et Rhea on otsustanud ka edaspidi geoloogiale pühenduda. Maapõueressursside erialad vajavad hädasti järelkasvu. «Inimesed ei anna endale aru, et peaaegu kõik need hüved, mida me elus tarbime ja kasutame, on üht või teist viisi maa seest võetud. Me peame neid ressursse paremini tundma, uurima ja kasutama,» põhjendab Veski. Neile, keda huvitab pigem minevik, on geoloogia valdkonnas samuti veel uurimist küll ja küll. «Liikide teke ja kadumine, suured globaalsed protsessid – seda kõike on maapõue uurides võimalik tagantjärele näha. Meie eriala inimesed rändavad nii ajas kui ka ruumis, sest maapõueeksperte vajatakse üle kogu maailma ja paljud meie vilistlased töötavad ka välismaal.»