Aili Paju: raha ja mõnu tagaajamine elususe hävitamise arvel on võtnud üha inetumaid vorme

Pildil konnakotkas. Foto: Elmo Riig

Loe katkendit Aili Paju elulooainelisest raamatust «Tagasi Tuulemaale», kirjastuselt Tulip.

Meie kevade ja suviste kuude nimed on teab mis ajast seotud taimeriigiga. Aprilli kutsutakse mahlakuuks, mai on lehekuu, juulit peetakse heinakuuks ja augustit – lõikuskuuks. Oleks minu teha, nimetaksin mihklikuist septembrit seenekuuks. Viimaste aegade põuane suvi lõpeb augustis. Siis avanevad vihmakraanid, sooja vett tilgub öösel, tilgub päeval, kauaoodatud vihmahood jahutavad maad... Metsa varjus, samblases mättas on seeneniidistik vaikselt oodanud, tüütu palavuse välja kannatanud, nüüd laiub võrratu seenteväli... Kuni talveni.

Aili Palju, «Tagasi Tuulemaale». Foto: Raamat

Suur korv käes, kõndisin üle heinamaa metsa poole, hinges lootus, et Metsaema kingib mulle mõne seene. Millised kivipuravikud ootasid mind, saak missugune! Kui on sul hea käsi, ruttavad metsas seened ja marjad ise su juurde. Kiiresti sai korv värskeid ussipuhtaid puravikke ja kuuseriisikaid täis.

Metsas näis olevat teistelgi tegemist, suure kraavi tagant, naabrite juures oli kuulda sae vingumist, küllap puhastati vastu talve metsa, tehti hagu ja pliidipuid. Ent siis kuulsin, kuidas raske mütsatusega prantsatas suur puu vastu maad, seejärel jäi kõik kummaliselt vaikseks.

Kodus asusin köögis toimetama. Tuli pliidi alla, seened prahist puhtaks, kaanega klaaspurgid lauale ritta... Uksed-aknad olid valla, kui kuulsin lähedal noore kotka hõiget. Pole võimalik, mis hea pärast tema keset sügist siin passib... Astusin välisuksele ja nägin noort kotkast istumas õues hiiglasliku haavapuu kuivanud oksal. Küsisin, mis lahti. Ta vaikis hetke, silmitses mind ja hüüatas uuesti. Kööki tagasi tulles vaatasin millegipärast kella. Pool kaks keset päeva! Varem pole ükski kotkas mu õues nii veidralt käitunud...

Möödusid minutid, kotkas hõikus edasi. Kõndisin uuesti välisuksele, tema istus samal oksal, kuid nüüd, kas tundus või oligi nii, kuulsin ta hääles kurbust. Kolmeaastastel noortel kotkastel on sügisel siin tegemist, nad lendavad tavaliselt teistest hiljem Aafrika poole. Kas nõuab noor keha rohkem aega kosumiseks, sügistööde ajal on põllul toitu rohkesti, võimalik, et nad tegelevad viimse minutini pesa ehitamisega... Tulevikuks. Just siis sähvatas minust läbi aim! Kas sae vingumine ja suure puu prantsatus metsas ei tähendanud seda, et puu, mille otsa oli noor kotkas läbi suve seadnud pesa, võeti maha ja lind tuli teisele elushingele kurtma kaotatud pesast?

Mu tutvus kotkaperega, õigemini võimsa emalinnuga kestis ta noorukieast peale, üle kolmeteistkümne aasta. Viimati kohtusin temaga ühel pimedal detsembriööl. Ärkasin järsku keset ööd, ja mulle vaatas vastu tuttav kotkapea ja selge terane silm. Jälgisin kotkasilma kuni pildi kustumiseni ja kujutlesin, kusagil Aafrika südames elu kaotanud vana kotkas jättis minuga hüvasti. Ütlesin valjusti, puhka rahus, kuigi ise ei tahtnud uskuda, et teda ei ole enam, et ta tõepoolest lahkus… Järgmisel kevadel ootasin pingsalt vanalindu, olin lausa meeleheitel, ent kotkaema ei tulnud tagasi. Mulle on meeltmööda, et ta järglased tavatsevad siinkandis edasi elada.

Aili Paju. Foto: Margus Ansu / Postimees

Nüüd istub noor kotkas haavapuu oksal ja kurdab... Tervelt nelikümmend kaheksa minutit! Näis, et kotka kurtmine ei äratanud üksnes minu tähelepanu. Lauda tagant ilmus taluõue kohale suur lind, eakas võimas hiireviu ja hüüatas paar korda rahustavalt. Noor kotkas kuulatas, jättis nutu, kerkis oksalt ja lendas hiireviule järele. Teist korda nägin, kuidas hiireviu võtab võõra noorlinnu oma hoole alla. Pole kelleltki küsida, kas on võimalik, et teise liigi esindaja on valmis hättajäänud noorukit abistama.

Veel 21. sajandi algul, kui läksin naabrite juurest piima tooma, saatis mind mõnikord õhus liuglev kotkas. Ja siis märkis naabrimees Kalju Kiss näe, Aili, kull jälle siin. Pidin selgitama, et konnakotkas pole ohtlik kanakull, tema vaatab külaelu rahulikult üle, ei ründa eales linde, loomakesi taluõuel, nende toiduks on rotid, hiired, konnad, ussid heinamaal ja põllul.

Tiit Randla on kirjeldanud, kuidas alates 1955. aastast hävitati Eesti NSV-s nn kasutuid suurlinde, eeskätt kulle. Kui Hiinas käis arutu varblaste nottimine, siis meil toimus aastaid räige kullisõda. Agarad jahimehed ei võtnud maha üksnes kulle, tapeti ka teisi suurlinde, hiireviusid ja kotkaid. Mina rõõmustan alati, kui näen hiireviud tiirutamas taluõue kohal, ta ju kassi eest, on tubli hiire- ja rotikütt, aga tol ajal peeti tedagi kanakulliks ja kõmmutati massiliselt maha. Niisama rumalalt hävitati üle 9000 aasta Eesti aladel pesitsenud konnakotkaid...

Kõikidest meie aladel pesitsevatest suurlindudest on kotkad võimsaimad. Päeval õhus lendlevat kotkast vaadates olen uskunud, et just tema jõulisi tiibu ümbritsevad kaitsvad loodusvaimud. Kui kõrgelt inimene ennast ka ei hindaks, pole tal õigust looduses hästitöötavaid süsteeme lõhkuda. Kui avara lennukaarega ja tormi ründav suurlind valib pesapaigaks külaserva, siis on see au ning toetamist väärt. Kõik, mis juhtub võimsa elusolendiga, allub universumijõududele, täpsemalt: kõik oluline tema elus on suurte jõudude kontrolli all.

Kotkas, meie linnuriigi suuresindaja on haaravatele looduslikele jõududele palju lähemal kui tehnoloogiasse arutult armunud ja tehnikatest läbiimbunud inimene. Planeedi õhustikus ringleb hetkel suur vastasseis, millele pole isegi õiget nime leitud. On see juhtumisi loomulikest väärtustest mittehooliv tehnoloogia kontra loodus ja elusus? Universumil on kindel sõnum inimesele – kujunda targalt oma elukeskkonda... Kuid milline on loodust arutult ja massiliselt hävitava tehnoloogia sõnum? Inimese rahaahne tiirlemine iseenda naba ümber! Korduvalt on antud märku, et inimese arulage hävitustöö looduses lõpeb kaotusega.

Kord nägime Põlva – Tartu maanteel sõites paarsada meetrit eemal rahvahulka, politsei- ja kiirabiautot, kraavipervest allavajunud traktorit. Ilmselt oli juhtunud avarii... Samas, talu teeristil seisis eakas naine. Ma palusin autojuhil peatuda, läksin naise juurde ja küsisin, mis lahti.

«Inetu lugu! See ei saanudki teisiti lõppeda,» ütles tema. Selgus, et külamehele oli tagastatud hektareid esivanemate metsa ja viinaveaga mees läks suve algul oma metsas puid rahaks tegema. Küla oli teda keelitanud, sest aastaid tagasi oli kotkapaar valinud just tema metsast suure kuuse oma pesapuuks. Mees ei võtnud kuulda. «Mehed rääkisid, et munast koorunud kaks poega vedelenud maas. Paar päeva lendasid kotkad tummalt küla kohal, nüüd viidi mees teise ilma.»

Nii et, raha ja mõnu tagaajamine elususe hävitamise arvel on võtnud üha inetumaid vorme. Kirjandusmuuseumi rahvapärimuste osakonnal on vast andmeid, milline on metsaelu rüüstajate ja põllumulla surmajate saatus Eestis. Kunagi elurõõmust rõkatavaid, sumisevat mai- ja juunikuud ümbritseb maal juba mõnda aega piinlik vaikus. Samas saadavad elusloodust hoolimatult surmajaid äraarvamatud õnnetused: purjutajate majja sissepõlemised, maanteekraavi vajunud autod ja traktorid, endised puhta veega kaevud haisevad kui solgitünnid... Ehk tuleks kirjutada ka neist, kes hävitavad Eestis inimeste elupõliseid kaaskondlasi. Mäletamisi oli paar sajandit tagasi meil komme märkida üles esivanemate leelotatud müstiliselt mõjuvaid rahvaviise...

Pikemalt saad lugeda Aili Paju elulooainelisest raamatust «Tagasi Tuulemaale». See on pihtimuslik lugu, kus autor mõtestab inimese kujunemislugu maa ja rahva saatuse kujunemise taustal. Isiklikud eredad mälestused on põimitud mõtisklustega kultuurist, ajaloost ja loodusest.