ÜLEVAADE ⟩ Pika külmaperioodi mõju meie suurematele ja väiksematele metsloomadele

Rebane. Foto: Shutterstock

Käesoleva nädala öödel on sündinud mitmel pool tänavuse talve külmarekordid  ja lumevaip on iga päevaga üha paksem. See on pannud paljud inimesed muret tundma meie metsloomade pärast.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialistid Rauno Veeroja ja Uudo Timm aitasid kokku panna väikest ülevaadet, kas ja kuidas pikk külmaperiood mõjutab meie suuremaid ja väiksemaid metsloomi ning kas paks kasukas tähendab tõesti seda, et see aitab ka kõige karmimate ilmastikutingimustega võidelda.

PÕDER

Külm talle liiga ei tee ja paarkümmend miinuskraadi pole põdra jaoks pakane. Pigem tekitab isendites stressi, kui meie talved on soojad. Kuna suur osa põdra levilast jääb aladele, kus talved on meie omadega võrreldes märksa karmimad ja talvised temperatuurid võivad langeda ka -40 °C, on see liik kohanenud palju karmimaks eluks.

METSKITS 

Metskits on külma suhtes haavatavam. Nemad teevad oma magamisasemed vastu maapinda. Kui aga maa on jäätunud ja lumi niivõrd tihe, et aseme puhastamine ei õnnestu, võivad nad külmetada, kopsupõletikku jääda ning surra. Kui talv venib pikaks ja lumevaip on mitu kuud väga paks, võib samuti juhtuda, et loomad ei saa asukohta vahetada ega pääse neile sobiva toiduni ning seega võivad hukkuda.

REBANE

Pakane mõjutab laastavalt eelkõige isenditele, kes on saanud kärntõve ja seetõttu kasukast ilma jäänud. Samas on kärntõves isendite hukkumine asurkonnale isegi kasulik, sest koos sellega väheneb tervete risk endale see tõsiseid kannatusi tekitav häda külge saada. Soojemate talvedega võivad ka kasukata rebased talve üle elada.

HUNT

Külm ilm kriimsilmale sobib ja liiga ei tee, kuna nad on levinud põhjaaladel ja tugevad loomad. Erandiks on kärntõves hundid, kes krõbeda pakasega võivad hukkuda.

PISIIMETAJAD

Kuna hiired pisinärilistena toimetavad lume all, siis ei jõua külm läbi paksu lumekihi nende soojadesse pesadesse. Kui lund ei oleks ja maapind oleks külmunud, mõjuks külm ilm neile palju enam.

JÄNESED

Valgejänes on põhjapoolse levialaga ja külmaga kohastunud. Nende käpaalused on karvased ja seega varbad lume peal liikudes kenasti soojas. Lõunapoolsema päritoluga halljänesed on külmakartlikumad, kuid lühiajalised mõnekümnekraadised külmaperioodid neile liiga ei tee ja nad saavad nendes tingimustes hakkama.

KARU

Karu magamine ei sõltu väga talvisest ilmast ega lumevaibast. Karu on praegu pesas, peab talveuinakut ja imetab poegi. Kuna karul on paks kasukas ja lisaks naha all rasvakiht, mis on talle termoisolatsiooniks, siis külm tal pesas ei hakka.

MÄGRAD ja KÄHRIKUD

Kui läheb külmaks, viskavad nad end magama ehk seavad sarnaselt karuga uinakule. Sulaperioodiga ärkavad jälle üles. Nende uinaku ajal kehatemperatuur ei lange. Sügavas urus on nad külma eest kaitstud.

SIIL

Praegu magavad siilid talveund. Kui neil on korralik pesa, millel on lumikate peal, siis külm neile ligi ei pääse. Talveunes olles on nende kehatemperatuur oluliselt langenud, aeglustub samuti hingamine ning südametegevus. Kui neid praegu häirida, siis läheb kaua aega enne, kui neil lihased soojaks lähevad ning saavad taas liikuda.

Kuna külmaperioodid ei ole meil reeglina väga pikad, võib öelda, et meie metsaasukad saavad praegustes tingimustes hästi hakkama ja inimesed ei tohiks nende ellu sekkuda.