ÕUDUSED TAPAL ⟩ Surnud vasikad lükati koos sõnnikuga ühte hunnikusse ja jäeti sinna

Foto: Eestimaa Loomakaitse Liit / Facebook

Tapal, Assamalla lähedal, avastasid loomakaitsjad Luha laudast nii surnud kui ka alatoidetud loomi. Loomakaitsjad suhtlesid telefoni teel loomalauda omaniku ja tunnistajatega, kirjutas Eestimaa Loomakaitse Liit Facebooki postituses. Omaniku sõnade kohaselt said lehmad iga päev süüa ja juua ning nende heaolu oli igati tagatud.

Appi tulid Metsloomaühingust Lee ja Loomapäästegrupist Erko, kes elavad laudale kõige lähemal. Vaatepilt, mis kohapeal avanes, võttis jalust nõrgaks ka muidu tugevad inimesed, sõnas Loomakaitse Liit.

Laudas sõnnikust kuiva kohta polnud. Rohkem kui 40 lehma näljakisa kostis kaugele laudast välja.

Sõnniku sees tuikusid veel elus vasikad, keda oli ligikaudu kümmekond. Surnud vasikaid lamas sõnnikus 4–5. Täpselt isegi ei tea, sest osa neist vedeles juba «sitakihi» all ja hakkas lagunema, kirjeldas Loomakaitse Liit nähtud vaatepilti.

Mõnede lehmade kett oli pingul ja nad ei ulatunud oma jooginõuni. Veeks nendes olevat ollust nimetada oli patt, sest vesi oli sõnnikuga läbisegi. Süüa polnud lehmadel ees mitte grammigi.

"SITT SILMINI, SURNUD VASIKAD ELUSATEGA LÄBISEGI, SUURED LOOMAD NÄLGA SUREMISE ÄÄREL - VTA AMETNIKUD PROBLEEMI EI NÄE!"...

Posted by Eestimaa Loomakaitse Liit on Pühapäev, 1. november 2020

Jamad algasid tegelikult juba maikuus, kui esimesed vasikad sisuliselt nälga surid.

Juba siis ei saanud lehmad piisavalt süüa. Oli juhtum, kus abivalmis inimene suisa niitis hunniku värsket heina ja palus omanikul see lauta tõsta. Hein vedeles kuus päeva lauda ees, kuid omanik loomi toita vaevaks ei võtnud.

Surnud vasikad lükati lihtsalt traktoriga koos sõnnikuga ühte hunnikusse ja sinna nad jäid.

Üks äsja poeginud lehm suri puusaklambrites rippudes ja vedeles kõigile näha kuus päeva.

Kui lehm poegib, siis vajab ta vahel vereringe taastamist tagakehas. 4-5 minutiks riputatakse ta spetsiaalseid klambreid kausutades tagakeha ülespoole ja masseeritakse jalgu, et veri liikuma saada.

Pärast seda asetatakase loom kenasti põhule ja keeratakse tal külge. See loom jäetigi sinna rippu, seni kuni ta suri. Ka laiba koristamisega omanikul ei põlenud ning kuus päeva võisid ka möödujad kohutavat vaatepilti läbi avatud laudaukse näha.

Lehmade piimatootlikkus oli väga väike. Kogu kari olla andnud päevas 64 liitrit piima. Heas konditsioonis lehm annab selle koguse peaaegu üksinda.

Sealt mööda sõitvate inimeste kannatus katkes ning kaebus tehti ka VTA ehk veterinaar- ja toiduameti spetsialistile.

Kohale jõudis VTA alles siis, kui meeleheitel kaebaja asjast keskkonnaametit teavitas ning sellele vastavalt väljakutse tehti.

VTA teatas oma tulekust ka lauda omanikule ning kohale jõudes oli laut kenasti korda tehtud, laibad maetud lauda taga asuvasse sõnnikuhunnikusse ning loomadele sööt ette pandud.

Peale suvist VTA külaskäiku ja teatamist, et laudas on kõik korras, ei osanud pealtnägija enam mujale pöörduda, kui E-Piima poole, kes lauda omaniku farmist piima ostis.

Farmist teadsid VTA ametnikud väga hästi, sest kaebajaid oli suisa mitu.

Loomaomanikul olevat loomi veelgi kuskil ning enda sõnul toimetab ta nendega seal üksi, ilma abiliseta. On siililegi selge, et üksi lüpsta ja hoolitseda ligikaudu 50 looma eest on absurd.

Tegelikult ei osanud lauda omanik telefonis isegi täpset loomade arvu öelda, samuti ei osanud ta välja tuua, mitu surnud vasikat seal vedeleb.

Loomakaitse Liit on seisus, kus loomi sinna nälgima jätta pole südant. Kõigepealt läheb Lee abilistega lehmi ja vasikaid toitma. Heina ja piimapulbri abi paluti headelt inimestelt, sest laudas ja lauda ümber süüa polnud.

«Mitte ükski seadus ei saa keelata hättasattunud loomadele abi osutamast ja antud juhul sõltub sellest nende elu!» kirjutas Eesti Loomakaitse Liit.