Jürgen Ligi: edevuse pärast ei tohiks küll kedagi vangi panna ega nülgida

Jürgen Ligi. Foto: Madis Veltman / Postimees

​Loomuse taskuhäälingu «Loomade Hääl» saatejuht ja toimetaja Sven Paulus usutles riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liiget Jürgen Ligi. Intervjuus räägib Ligi, et tema süda on alati olnud karusloomafarmide vastu.

Te olete üks neist riigikogu liikmetest, kes kirjutas alla karusnahafarmide keelustamise eelnõu algatamisele. Mis veenis teid seda tegema?

Kõigepealt sisemine kaastunne loomadele. See on mul alati olnud. Minu jaoks on alati olnud väga valus näha loomi puuris. Selle tõttu on mu mõned lemmikloomad ära jooksnud.

Teine asi on see, et edevuse pärast ei tohiks küll kedagi vangi panna ega nülgida. Karusnahk ei ole küll asi, mida inimene hädasti vajab. Aga see ei ole mul otsustamisel olnud alati otsustav. Ma usun, et inimkond on pidanud minema kaastundlikumaks looduse suhtes aegamööda.

Mul on olnud kaastunnet ka nende inimeste suhtes, kes siiski loomakasvatusest on elanud ja kui nende seis on väga kehv, siis ma ei ole pooldanud, et muutused oleksid väga kiired. Olen praegu arvamusel, et see argument on nüüd lõplikult ära kukkunud – me ei pea muretsema, et inimesed, kes karusloomi kasvatavad, ei leiaks oma elule või tööle muud rakendust.

Tõepoolest, kui me vaatame seda tööstusharu, siis see on aastate jooksul pea 90 protsenti kahanenud.

Jah, ma usun, et see on väga tähtis ühiskondlik meelsus. Eesti puhul on need muutused olnud hästi valusad justnimelt maal. Tohutu hulk inimesi on jäänud justkui kasutuks ja üleminek justkui kaastundlikumale vaatele loodusele on minu meelest toimunud natukene aeglasemalt.

Eelmised katsed farmid keelustada on minu jaoks olnud natuke liiga järsud, aga praegustes oludes ma ei kahtle, et meil oleks inimeste ülejääk tööturu mõttes ja me peaksime väga pikka üleminekuaega pakkuma.

Värskest uuringust selgub, et tervelt 75 protsenti Eesti inimestest ei poolda selliste loomade, nagu rebaste ja naaritsate kasvatamist ja hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil. Kas võib öelda, et valijatelt on seega mandaat karusnahafarmide keelustamiseks olemas?

Mina seda ei ütle, sest ma ise seda küsitlust ei teinud ja ma olen harjunud oma pea ja südamega mõtlema. Avaliku arvamuse küsitluste tulemusi on küll hea teada, aga minu otsused on alati langenud sisemusest. Süda on olnud alati sellise asja vastu. Pea on püüdnud südant vaos hoida sedapidi, et kõik ei tohi juhtuda liiga ettearvamatult ka inimeste suhtes, kes seal on. See puudutab minu jaoks kogu loomakasvatust, aga eriti muidugi edevuse pärast loomapidamist.

Kui vaatame üldisemaid trende, siis suured Euroopa riigid, nagu Poola ja Prantsusmaa, on liikumas karusloomafarmide keelustamise poole. Seega on tegelikult eeskujusid olemas ju küll?

Jällegi, kas see peab olema eeskuju? Kas see peab olema teadmine, mis maailmas toimub? Minu jaoks tekitab rohkem muret see, kas on nõudlust sellise kauba järele. Kas see trend on ühesuunaline? Arengumaades või endistes arengumaades on suhtumine loomadesse olnud palju brutaalsem ja sealhulgas ka rikastumise ilmingud olnud kohati väga jõhkrad tarbimise tasemel. Päris valus on mõelda, kuidas peetakse loomi puuris.

Mida ütleb karusloomafarmide keelustamine meie ühiskonna väärtuste kohta?

Eks ta näitab küpsemist. Ma arvan, et need väärtused on kusagil olemas, aga küpsemise käigus on inimlikkus üks põhilisi vaateid. Ma arvan, et ka üksteisesse suhtumises on inimlikkus tegelikult tähtsam kui enne. Ma usun, et me oleme inimestena muutunud aastakümnetega üksteise suhtes tähelepanelikumaks ka muudes situatsioonides.

Karusloomafarmide keelustamise eelnõu jõuab viimaste aastate jooksul juba kolmandat korda riigikogusse. Mida on vaja, et sel korral sellest ka seadus saaks?

On vaja hääli. Ega siin igaühte ära ei veena, aga tuleb teha katse. Neid vastuargumente pole enam väga palju kuulda. See ei puuduta mitte ainult loomi, vaid ka taimi ja metsa. Meelsus on nii, et osa inimesi peab arenguks seda, kui loodus alla surutakse. Minu jaoks see ei ole areng. Areng on pigem targemad inimlikumad valikuid. See läheb teedeehituseni välja – areng on teha targemaid otsuseid, mis on ressursside suhtes säästlikumad, mitte vägisi kogu maailma ära asfalteerida.

Kui vaadata laiemat pilti loomade heaolu osas, siis kus teie isiklikult näete kõige suuremaid murekohti ja mis veel vajaks parandamist?

Ei oska kohe paugupealt öelda. Aga olen avastanud, et kui ma sain teada, kuidas mune märgistatakse, siis ma ei võta enam hinna järgi, vaid selle järgi, kuidas kanu on peetud. Hästi valus on vaadata mugavuse või raha pärast elusolendite piinamist. See on mul olnud kogu aeg mõttes, aga keegi polnud mulle suutnud seni selgeks teha, kus mu valikukoht on. Nüüd ma juba leian poes sobilikud kaubamärgid üles ja loodan, et nad ei peta. Vähemalt mul endal on parem tunne, et ma ei vaata ainult hinda.