:format(webp)/nginx/o/2020/07/30/13241820t1hb1db.jpg)
Loomariigi kõige valjemad elanikud häälitsevad toidu otsimiseks, kaaslaste meelitamiseks või kodutee leidmiseks. Meie planeedil elavad lennukitest valjemad vaalad, saaki heliga tapvad krevetid ja ahvid, kelle karjed kostavad viie kilomeetri kaugusele. Kes nad on?
Naksurkrevett
Troopilistes ja lähistroopilistes rannikuvetes elavate naksurkrevetlaste sugukond on väga liigirikas, hõlmates enam kui 1100 liiki. Naksurkrevetlastele on iseloomulikud erineva suurusega sõrad, millest suurem on võimeline tekitama valju raksatavat häält. Oma suurema sõra kiire sulgemisega tekitavad naksurkrevetlased valju heli, mis tekib sõra sulgemisel moodustunud õhumullide lõhkemisest, mitte sõrast endast.
Sõra kiirel sulgemisel surutakse selle vahele jääv vesi välja joana, mis võib saakloomi uimastada või isegi tappa. Suured naksurkrevetlaste kolooniad võivad segada sonarite tööd ja allveekommunikatsiooni. Nende tekitatud helid meenutavad praginat ja on piisavalt valjud, et valitseda oma elupaikade lähedastel helimaastikel.
Möiraahv
:format(webp)/nginx/o/2020/07/30/13241820t1hb1db.jpg)
Möiraahvide nimigi vihjab sellele, et tegu on lärmakate tegelastega. Lõuna- ja Kesk-Ameerika metsades elutsevasse ahvide perekonda kuulub 12 liiki. Möiraahvidel on alalõua all iseloomulikud puhendid ja nende keeleluukeha on pneumatiseeritud, moodustades omamoodi kõlakambri. Selline anatoomiline iseärasus lubab loomadel tekitada väga valju, kilomeetrite kaugusele kostvat heli.
Guinnessi rekordite raamatu andmeil on möiraahvi karje kõige valjem maismaalooma häälitsus. See võib kosta kuni 4,8 kilomeetri kaugusele. Selliste häälitsuste abil suhtlevad ahvid omavahel ning kaitsevad ja märgistavad territooriumi. Füüsilist võitlust esineb loomade vahel harva ja lühiajaliselt.
Valge-kellalind
Lõuna-Ameerikas elavad valge-kellalinnud on küll üpriski väikesed, kuid nende tekitatud helitase võib ulatuda 125 detsibellini. See põhjustab kõrvadele füüsilist valu ning on võrreldav õhku tõusva reisilennuki Boeing 747 kõrval seismisega.
Isased valge-kellalinnud kasutavad oma signaalhüüdu loomulikult kaaslaste leidmiseks ning tuututavad ka siis, kui emaslind nende kõrval oksal istub. See pole väga hea strateegia – huvitatud daamid kaua paigal ei püsi, sest valjude häälitsuste kuulamine võib nad kurdistada.
Sinivaal
Maa suurima elaniku sinivaala muljetavaldava kehasuurusega käib kaasas ka muljet avaldav hääl. Kõige kõvema häälega loom tekitab 188-detsibellist heli, mis on kuuldav lausa 1600 kilomeetri kaugusele. Võrdluseks – reaktiivmootori kõrvulukustav müra on 140-detsibelline.
Inimkõrv sinivaalade hõikeid ei kuule, mistõttu on kõik lindistused meie jaoks mugandatud. Teadlased on täheldanud, et viimaste aastate jooksul on vaalade häälesagedus madalamaks muutunud. Selle täpne põhjus ei ole teada, kuid mõjutajateks võivad olla kliimamuutus, ookeanivee soojenemine ja laevaliikluse tekitatud müra.
Sõudurputukas Micronecta scholtzi
/nginx/o/2020/07/29/13238726t1h0634.jpg)
Teadlaste sõnul võivad need veeputukad, kui võtta arvesse nende kehasuurus, olla kõige valjema heli tekitajad Maal. Putukad suudavad oma «muusikat» tekitavate suguelundite abil teha 99,2-detsibellist heli, mis vastab sellele, kui kontserdisaalis istuda esimeses reas ja kuulata sümfooniaorkestrit.
Need putukad harrastavad niinimetatud stridulatsiooni, mis on kahe kehaosa vastastikune hõõrumine. Selle tagajärjel tekib heli, mis on kuuldav ka inimkõrvale. Isased putukad peavad emaste pärast võitlema ning selle tõttu püüavad nad üksteist «lauluga» üle trumbata.
Avaldasime loo esmakordselt 02.08.2020.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)